Kalapeedia Otsing Kaastöö

Inglise k - Atlantic herring; prantsuse k - hareng de l'Atlantique; saksa k - Hering, Allec, Silling, Strömling; hispaania k - arenque; taani k - Atlantisk sild, sild; islandi k - sild; fääri k - sild; norra k - sild; rootsi k - sill; hollandi k - haring, toter; poola k - sledz; läti k - renge; leedu k - strimele; soome k - silli; vene k - сельдь атлантическая 

Kõhul vaevumärgatav suurematest soomustes kiil, ülalõug terve servaga, lõpusekaas sile ja lõpusekoobaste tagaserval pole kidekilesid. Kõhuuime alguspunkt seljauime omaga kohakuti või sellest tagapool.

Ülalt tumesinine, küljed ja alakeha hõbejad. ¹

Uimekiiri seljasuimes 17-21, anaaluimes 14-20, rinnauimes 15-19, kõhuuimes 2-10.

Atlandi heeringal on idaheeringast rohkem selgroolülisid — 54-59(60), kõige sagedamini 55-58, suurem arv soomuste pikiridu, võrdlemisi tugevad hambad sahkluul ja ta erineb idaheeringast oluliselt ka bioloogia, eriti sigimisbioloogia poolest. Eristatakse kaht vormi (alamliiki): atlandi heeringat ennast (põhi- ehk nominaalvorm), kes on levinud Atlandi ookeani põhjaosas ja Põhja-Jäämere ääremeredes, ning läänemere (balti) heeringat e. räime.² 

Clupea harengus Linnaeus 1758, harilik heeringas, atlandi heeringas

Clupea harengus harengus Linnaeus 1758, atlandi heeringas

Clupea harengus membras Valenciennes 1847, läänemere heeringas, balti heeringas, räim

FisBase's suurim pikkus 45 cm (tavaline 30 cm), suurim teadaolev kaal 1,1 kg, pikim eluiga 25 a.

Atlandi heeringas elutseb mandrilaval suurte parvedena, noorjärgud rannavööndis. Päeval põhja lähedal, öösel tõuseb ülemistesse veekihtidesse. Sööb peamiselt planktoniloomi, noolusse ja ripikloomi. Sooritab pikki kuderändeid.¹

Rassiline struktuur, rändeteed ja kudemisaeg väga erisugused. Briti saarte ümbruses 2 heeringarühma: atlandi ehk ookeaniheeringas (34-35,6 cm, eluiga 12-23 a, koeb kevadel Keldi merest Islandini ning Norra ja Valge mereni) ja ranniku- ehk shelfiheeringas (30 cm, eluiga 12-16 a, koeb sügisel Iiri merest põhja- ja Läänemereni). Põhjameres on ka kevadel kudeva rannikuheeringa asurkonnad. Läänemere heeringas ehk räim erineb ookeanis elavast heeringast väiksemate mõõtmete ja varasema suguküpsuse poolest. Räimel on Läänemeres palju rühmi.¹

"Esimesed andmed atlandi heeringa püügi kohta pärinevad Inglismaa kloostrikroonikatest aastast 702. Juba siis oli heeringas heaolu allikas.

XI—XV sajandini oli kuivsoolaheeringas Hansa Liidu kaupmeeste tähtis äriobjekt ja temaga kauplemise alusel kasvas ja püsis vähemalt 350 aastat selle liidu mereline võimsus. Hansa kalurid püüdsid heeringat Läänemerest, peamiselt Saksa ja Taani ranniku lähedalt. 15. sajandil tuli heeringat sinna aga palju vähem (mõnel aastal ei tulnudki) ja saagid vähenesid katastroofiliselt. Samas ajal avastati tohutud heeringa ränded Hollandi ja Shotimaa rannikule.

Hollandlased leiutasid heeringa märgsoolamisviisi tünnidesse laevadel, ilmusid ka spetsiaalsed laevad (loggerid) heeringa püügiks merel. Heeringapüük etendas väga tähtsat osa Hollandi majanduse arengus 15.—16. sajandil. Siis püüti heeringat juba kaldast eemal triivvõrkudega spetsiaalsetelt purjekatelt, millel heeringtas soolati tünnidesse ja toimetati maale valmis kujul.

XVII sajandist hakkas heeringapüük arenema Inglismaal, kes varsti hõivas esikoha Euroopa maade heeringatööstuses ja säilitas selle Esimese maailmasõja alguseni.

Seejärel hakati kõige rohkem heeringat püüdma Norras. Aga aastail 1950—1967 said kõige suuremaid heeringasaake Norra, NSV Liit, Island, Kanada ja Taani."²

FAO andmetel püüti suurimad aastased kogusaagid aastatel 1965 ja 1966 ja need ületasid 4 miljoni tonni piiri. ajavahemikus 2000-2014. a on väljapüügid olnud vahemikus 1 631 181 – 2 516 755 t.