Kalapeedia Otsing Kaastöö

Kõikides keeltes kattuvad tema nimetused atlandi heeringa nimetustega, kuid sageli tuuakse eraldi välja tema rasse või populatsioone nagu nt islandi heeringas, norra heeringas vms

Atlandi heeringa teiseks vormiks ehk alamliigiks on läänemere- ehk balti heeringas (Clupea harengus membras), keda läänemereäärsetes maades eristatakse põhivormist ka nimeliselt - Eestis räim, Soomes silakka, jne

 

Inglise k - Atlantic herring; prantsuse k - hareng de l'Atlantique; saksa k - Hering, Allec, Silling, Strömling; hispaania k -arenque; taani k - Atlantisk sild, sild; islandi k - sild; fääri k - sild; norra k - sild; rootsi k - sill; hollandi k - haring, toter; poola k - sledz; läti k - renge; leedu k - strimele; soome k - silli; vene k - сельдь атлантическая 

"Kasvab kuni 36 cm, Islandi vetes isegi kuni 42 cm pikkuseks. On levinud Hatterase neemest läänes ja Biskaia lahest idas Gröönimaani, Teravmägede looderannikuni ning Novaja Zemljani. Levila piirdub atlantilise päritoluga vetega, selle ida- või põhjapiir ulatub vaid harva väljapoole ajujää piirkonda. Atlandi heeringas koeb ainult levila lõunaosas, põhjapoolseimad koelmud paiknevad Lofootide ja Tromso piirkonna saarte juures (70—71^o p.-l.). Kaugemal põhjas ja idas on Norkapi hoovuse poolt Barentsi merre kantud noorheeringaid või koos Teravmägede hoovusega Grööni mere äärealadele tunginud suguküpseid isendeid. Kõik atlandi heeringa rassid koevad mitte madalama kui 4—5 ^oC temperatuuri juures.

Eristatakse mitut atlandi heeringa rassi.

Kõige arvukam rass on kevadel kudevad atlandi-skandinaavia heeringad. Rannale lähenevad nad vaid sigimisperioodil — märtsis-aprillis. Atlandi-skandinaavia heeringad koevad Norra ranniku läheduses Orkney ja Shetlandi saarte ookeanipoolsetes vetes, Fääri saarestiku ümbruses mandrinõlval ja piki Islandi lõunarannikut. Eriti suured koelmud on Norra edelaranniku läheduses. Kõik kudemispiirkonnad on Atlandi hoovuste tugeva mõju all. Hoovuse poolt kaasahaaratud vastsed kanduvad kaugele põhja. Lõuna-Norra rannikult kantakse noorjärgud Vestfjordenisse, Lofootide juurest Murmani ranniku vette, Barentsi mere kesk- ja idaossa, samuti Karusaare juurde; osa noorkalu kandub Norra mere idaossa: Islandi lõunaranniku lähedalt viib Irmingeri hoovus noorkalad põhjaranniku juurde.

Noorte heeringate toitumistingimused sõltuvad sellest, kuhu nad triivi tulemusel satuvad. Mida kaugemale põhja ja itta noorkalad kanduvad, seda halvemad on nende elutingimused. Barentsi mere lääneosas kasvavad heeringad 5 aastaga 24—25 cm pikkuseks ja saavad samas vanuses ka suguküpseks. Idaosas on 5-aastased heeringad kõigest 18—19 cm pikkused, suguküpseks saavad nad alles 7.—8. eluaastal.

Tagasirändel koelmuile rühmituvad heeringad suuruse järgi — viimane peegeldab teatud määral nende füsioloogilist seisundit. Parves ülekaalus olevale vanuserühmale liituvad kasvus mahajäänud vanemad ja kiirekasvulisemad noored isendid.

Pärast kudemist algab atlandi-skandinaavia heeringate elutsükli uus faas. Algul, veel nõrkadena pärast kudemist, kanduvad nad passiivselt hoovustega, seejärel aga rändavad juba aktiivselt toitumispiirkondadesse — polaarfrondi piirkonda, Islandi põhjarannikule Mona karide juurde ja kaugele põhja koos Teravmägede hoovusega.

/---/

Heeringad toituvad pindmises veekihis, kus nende turgutusega seotud eluprotsessid kulgevad väga kiiresti. Juba augusti alguseks saavutavad heeringaparved suurima toitumuse, mille järel algab neil suguproduktide areng. /---/ Kevade saabudes lähevad nad kiiresti koelmuile ja hakkavad esimestena kudema. Heeringa järel tulevad röövkalad — süsikas, tursk, kilttursk.

/---/ Püük toimub kalade rannale lähenemise ajal: väikest heeringat püütakse Põhja-Norra, rasvast - Kesk-Norra, suurt ja kuduheeringat Lõuna-Norra vetest.

/---/

Atlandi- skandinaavia heeringatel on tohutu ulatusega kõrge produktiivsusega turgutusala ja nad on suuremad kui teised rassid. Nende kasv on kiire, eluiga ulatub 15-18 aastani ja tänu sellele koosneb kudupopulatsioon paljudest vanuserühmadest.

/---/

Teine rass — suvikuduheeringad — hõlmab karju, kes elavad Islandi ja Fääri saarte vetes, Gröönimaa lõunapoolsetes fjordides ja eriti (kõige arvukam kari) Uus-Inglismaa ja Uus-Shotimaa shelfialal Georges'i madalal. Kõik nad koevad suve teisel poolel ja teevad palju lühemaid rändeid kui kevadkuduheeringad. Suvikuduheeringate toitumisperiood jaguneb kaheks: kevadine, enne kudemist ja sügisene — pärast kudemist. /---/

Kõigi suvikuduheeringate kasv on esimesel eluaastal väike, kuid teisel-kolmandal eluaastal saavutavad nad peaaegu kevadkuduheeringate mõõtmed. /---/ Siiski on nende heeringate varud tunduvalt väiksemad kui kevadkuduheeringatel.

Põhjamere shelfi ja selle naaberpiirkondi asustavad nn. madala- ehk pangaheeringad ja riimveeheeringad. Esimesed koevad suvel ja sügisel rannikust kaugel asuvatel madalatel, teised — kevadel ranniku lähedal tunduvalt magestunud piirkondades (Taani väinad, Zuidersee).

Põhjameres elava heeringa kogu elu kulgeb selle mere piires. Vaatamata Põhjameres elavate heeringate rassilise koosseisu pikaajalisele uurimisele, on see küsimus jäänud tänapäevani täielikult lahendamata. /---/

Põhjamere heeringate kasvutempo on tunduvalt aeglasem kui atlandi-skandinaavia heeringail. Harva saavutavad nad 30-cm pikkuse (tavaliselt 26-28 cm). Suguküpseks saavad nad 3—4 aastaselt ja eluiga ei ületa 8—10 aastat."¹

FishBase's suurim pikkus 45 cm (tavapikkus 30 cm), suurim mass 1,1 kg, pikim eluiga 25 a.