Läänemere heeringas ehk räim (Clupea harengus membras)

Inglise k - baltic herring; prantsuse k - hareng de la Baltique; saksa k - Ostsee -Hering, Strömling; rootsi k - strömming; hollandi k - ostzeeharing;taani k - østersøsild; poola k - salaka, sledz baltyski; läti k - renge; leedu k - strimele; soome k - silakka, haili; vene k - салака, балтийская сельдь

"Elab Läänemeres ida pool Taani väina. Ta on väike, enamasti alla 20 cm pikk, suguküpseks saab 134—14 cm pikkuselt 2—3 aastaselt. Eluiga on 6—7 aastat. Tavaliste räimede seas esineb kiirekasvulisi nn. hiidräimi, kelle pikkus ulatub 33 ja isegi 37,5 cm-ni. Tavaline räim toitub planktonist, hiidräim on röövkala ja sööb sageli ogalikke.

Peale väiksema kasvu eristab räime atlandi heeringatest väiksem selgroolülide arv (neid on tal 54-57) ja bioloogia. Asustades tervet Läänemere idaosa ja selle lahtesid ning elades alaliselt madala soolsusega vees, võib räim mõnikord esineda ka täiesti magedas vees — mõnedes Rootsi järvedes. Räim koeb kõval kivisel-kruusasel põhjal 2—3 kuni 20 m sügavusel. Kudemine toimub kevadel, osalt suvel ja sügisel, millega seoses eristatakse kaht vormi: kevad- ja sügiskuduräime."¹

Kevadräime ja sügisräime käsitletakse tavaliselt läänemere heeringa sesoonsete rassidena, kuid uurimused (Bataljants; Ojaveer) on näidanud, et erinevused nende vahel ei piirdu tüüpilistele sesoonsetele rassidele omastega. N. Mikelsaare arvates näib olevat põhjendatud kevad- ja sügisräime käsitlemine iseseisvate liikidena, kes ei anna ristamisel enam normaalseid järglasi.² 

Eristamine. Kevadräime isendite põhimassil on keha kiiljas, sügisräime isendite enamikul on keha kuju lähedasem täävjale. Keha eesmine osa on sügisräimel madalam kui kevadräimel, keha kõrgus kahaneb keha kõrgeimast kohast nii ette- kui tahapoole ühtlaselt; kevadräimel on aga keha eesosa kõrgem, sellest ka kiiljas kuju. Kõige kindlamini saab kevad- ja sügisräimi eristada otoliitide (kuulmekivide) järgi.²

Kirjeldus

Värtna- (käävi-) või kiilukujuline külgedelt lamenenud kala. Sabauim tugeva väljalõikega. Seljauim paikneb selja keskosas, kõhuuimed seljauime keskosa all, rinnauimed kõhu serva ligidal. Pärakuuim teistest uimedest märksa madalamal. Pärakuuime alus on lühem ega ulatu sabauimele nii lähedale kui atlandi heeringal. Pea ja silmad on veidi suuremad kui heeringal. Tehakse vahet suure- ja väiksesilmaliste räimede vahel. Hambad peened.

Soomused suuruselt märgatavalt vartieeruvadf, õhukesed, tsükloidset tüüpi, kergesti äratulevad; kiilusoomused kõhu serval ei ole kuigi teravad. Pea on paljas, silmi katab nn. rasvlaug. Küljejoon ei ole nähtav (puuduvad mulgustatud soomused).

Küljed ja kõht hõbeläikelised, elusal räimel tume-sinakasroheline. Tehakse vahet halli- ja siniseseljaliste räimede vahel.²

Räimede tekkimisest Läänemeres

"Arvatakse, et esimesed heeringad asusid Läänemerre elama 9500 – 10 300 aastat tagasi, kui Läänemeri oli soolase ja jaheda Joldiamere staadiumis. Joldiamerel oli avar ühendus Atlandi ookeaniga praeguse Kesk-Rootsi kohal paikneva Närke väina kaudu. Järgmise aastatuhande vältel, mil ühendus ookeaniga katkes ning Läänemere nõos kujunes mageveeline Antsülusjärv, hukkus arvatavasti enamik siin elanud heeringaid, jätmata järglasi. Samas panid ilmselt just tolle ajajärgu üle elanud genotüübid aluse räimele kui heeringa eurühaliinsele (laia soolsustaluvusega) alamliigile. Hiljem, nn. Litoriinamere faasis 4000–8000 aastat tagasi, kui valitses mõõdukalt soe kliima ning merel oli taas ühendus ookeaniga, nüüd juba praeguste Taani väinade kohal, asusid merre ka nn. sügisräime eellased. Seega on räime, nagu ka kogu Läänemere elustiku evolutsioon olnud ülikiire."³

Kevad- ja sügisräime eellased eristusid üksteisest geneetiliselt juba heeringapõlves, ammu enne Läänemerre kolimist. Kevadräime populatsioonide seas eristatakse nn. laheräime, kes koeb magedamaveelistes lahtedes (nt. Liivi lahes), ning mereräime, kes koeb varasemal aastaajal, jahedamas ja soolasemas vees. Linda Rannaku arvates [L. Rannak. Räim. Tallinn, 1988] ei pärine laheräim mitte atlandi heeringast nagu mereräim, vaid on lähemalt sugulane hoopis Vaikset ookeani ja Põhja-Jäämere lahtesid asustava nn. idaheeringaga, kes praegugi eelistab kudemiseks magedamat ja madalamat vett kui atlandi heeringas.³

Kuni 11 räimepopulatsiooni

"Samamoodi kui mujal maailmameres elutsevad heeringad jaguneb ka räim oma levila piires mitmeks kohalikuks looduslikuks rühmituseks ehk populatsiooniks. Viimaste arvu suhtes pole uurijad ühel meelel, kuid tõenäoliselt asustab Läänemerd kuni 11 seda laadi rühmitust."³

Näiteks eristatakse Saaremaa—Ventspilsi, Väinamere—Hiiumaa, kahte Soome lahe ja Riia lahe kevadräime populatsioone ning sügisräime populatsioone Riia lahes, Soome lahes ja avamere populatsiooni.² 

Räime eluviisist

Samasse parve hoiduvad ühesuurused kalad. Väiksemate (nooremate) kalade parved koonduvad kõrgematesse veekihtidesse, vanemad sügavamale.

Suurus

Tavapärane pikkus 14-18 cm ja kaal 30-90 g, kuid hiidräimedel (saksa k Riesenstromlinge, rootsi k jattesstrommingar) pikkus kuni 37,5 cm. Suurima teadaoleva kaaluga räim püüti Soome kalurite poolt 1997. a — 1100 grammi.

Kaubanduslik eristamine heeringast

Soomes kehtib määrus, mille kohaselt võib heeringa (silli) nime all turustada neid kalu liigist Clupea harengus membras, mille rasvasus on suurem kui 10%, madalama rasvasisalduse puhul peab neid turustama räimena (silakka). 

Rootsis on räimeks (strömming) kutsutud neid kalu, kes on püütud ida poolt Kalmari ja Poola ranniku vahelisest mõttelisest joonest.