Räimeõng, huvikalastuses kasutatav õngetüüp, millega püütakse räime. Kalapüügieeskiri defineerib räimeõnge õngpüünisena, mis koosneb õngeridvast, õngenöörist, raskusest ja kuni kümnest nöörile kinnitatud üheharulisest õngekonksust, mille teraviku ja sääre vaheline kaugus ei ole suurem kui 5 mm.
Iseärasuseks on see, et reeglina ei kinnitata õngekonksudele sööta, vaid ahvatisteks on konksud ise. Räimeõnge jaoks valitakse tavaliselt läikivad nikkelkonksud pika või poolpika konksujalaga – pikk jalg võimaldab tabatud kalu kiiremini vabastada. Küll aga võivad konksule olla kinnitatud liikuvad sukajupid või pärlid, samuti võivad rakendusse kuuluda läikivad piklikud plekitükikesed, mille ülesandeks on vees kilgendades räimede tähelepanu köita.
Püütakse tavaliselt mõnelt muulilt, kailt või ka paadist: rakendus heidetakse vette, oodatakse, kuni raskus põhjale vajub ja hakatakse seda kas aegamisi lähemale kerides või ka paigal hoides mängitama – selleks tõstetakse konkse ridvaotsa abil ning lastakse neil seejärel jälle vajuda. Võtmist tuntakse võbinana ridvatüvelt. Hea võtmise korral ei kerita rakendust pärast esimest võtmist kohe välja, vaid oodatakse, kuni on haakunud mitu räime.
Detsember, 2018