Tuul
Tuul, õhu liikumine maapinna suhtes. Harilikult vaadeldakse ainult selle liikumise horisontaalkomponenti. Tuul tekib õhurõhu vahest erinevates kohtades, mis on omakorda põhjustatud õhutemperatuuri ebaühtlasest jaotusest. Õhumasside kiirendus on suunatud kõrgrõhualalt madalrõhualale. Liikuma hakanud õhumassi mõjutavad maakera pöörlemine, alumistes õhukihtides hõõrdumine ning kõverjoonelise liikumise korral ka inertsijõud. Nii lõuna- kui ka põhjapoolkeral eristatakse viit tuulevööndit:
ekvatoriaalne vaikusevöönd, kus tuuled on nõrgad ja muutliku suunaga;
passaattuulte vöönd, mis hõlmab ekvatoriaalse vaikusevööndi ja 30.—35. laiuskraadi vahelise ala;
nn hobulaiuskraadid, passaattuulte vööndist pooluste suunas paiknev kitsas tuulevaikusala, kus ilm on kuum ja kuiv;
läänetuulte ala, mis paikneb hobulaiuste ja 60.-70. laiuskraadi vahel;
polaarsete idatuulte ala, mis paikneb 60.-70. laiuskraadi ja polaarse kõrgrõhuala vahel.
Tuuli liigitatakse järgmiselt:
püsiva suunaga tuuled (passaadid);
sesoonsed tuuled (mussoon, briis);
kohalikud tuuled (vinu, boora) ja tormid.
Meteoroloogias kasutatakse tuule iseloomustamiseks selle tugevust ja suunda.
Tuulte kiiruse mõõtühik on m/s, ligikaudsel tuulte tugevuse hindamisel rakendadakse Beauforti skaalat, aastast 1963 on kasutusel ka 17-palline skaala, mis fikseerib tuule kiiruse kuni 136 m/s. Sõltuvalt tuule tugevusest hinnatakse tuult: nõrk, keskmine, kõva tuul ja torm. Lühiajalisi tuule kiiruse tõusmisi nimetatakse puhanguteks ning pikemalt (umbes üks minut) kestvaid tuule kiiruse tõusmisi nimetatakse pagideks. Tuule kiiruse mõõtmiseks kasutatakse anemomeetreid, millel enamasti on selleks kas propeller või õõnsate poolkera-kopakestega rootor.
Tuule suunaks loetakse ilmakaart, kust tuul puhub. Tuule suuna mõõtmise vahendiks on vabalt pöörlev tuulelipp. Lennujaamades kasutatakse tuule suuna määramiseks põhiliselt tuulesokki (tuulekotti), mille rippumise nurga järgi saab määrata ka ligikaudse tuule kiiruse. Tuule suund laeva suhtes on kursinurk, kust tuul puhub. Kasutatakse ka erinimetusi, näiteks piidevint, põnts.
Mitmetes kultuurides on tuult iseloomustatud kui midagi üleloomulikku ning seostatud seda jumalataega. Nt Kreeka mütoloogias on tuulejumalateks on Boreas, Notos, Euros ja Zephyrios, Roomas Venti. Jaapani tuulte jumal on Fūjin – maailma loomisel lasi ta oma kotist välja tuuled, et puhastada maailm udust. Jaapani sõna kamikaze (神風) tähistab jumalikku tuult. Teadaolevalt kasutati sõna esmakordselt kahe järjestikuse taifuuni nimetamiseks, mis päästsid Jaapani aastatel 1274 ja 1281 toimunud Mongoli laevastiku rünnaku käest.
Kalapüügi juures on tuule suunal ja tugevusel väga oluline roll. Tugeva tuulega on püüniste vettepanek või väljavõtmine raskendatud, vahel ka võimatu – tormid rebivad aga püüniseid lahti ja/või lõhuvad neid. Samas ei peeta sugugi parimaks ka täiesti tuulevaikset ilma, kuna kalad on siis sageli tavalisest ettevaatlikumad. Tuule suuna osas on erinevates piirkondades erinevad „head“ ja „halvad“ tuuled, mis sellesse piirkonda toovad kala või või viivad sealt kala. Kehvaks püügiajaks peetakse ka aega, mil tuule suund muutub, mil „pöörab tuult“, heaks püügiajaks aga perioodi, mil tuul on juba paar päeva stabiilselt puhunud samast suunast. Rannakalanduses kuulub tuulte jälgimine ja oskus tuuli arvesse võtta traditsiooniliste püügitarkuste hulka.
Jaanuar, 2019
Vaata lisaks:
TuulteroosTuuletükk
Tuule suund
Tuuleperse
Hobulaiuskraadid
Föön
Mistraal
Siroko
Mussoon
Passaat
Boora
Pärituul
Päituul
Pooltuul
Hõbutuul
Beauforti skaala (tuulekiiruse skaala)
Tuulekott
Katabaatiline tuul
Anabaatiline tuul
Briis
Anemomeeter