Kalavõrk

Kalavõrk, võrgulinast tehtud kalapüügivahend (noot, rüsa, võrk, mutt, abar jm), kitsamas tähenduses nakkepüünis, mis moodustab ühe- või mitmekihilise vertikaalselt vette asetatud võrgulinast seina, kuhu kalad võrgusilmadesse kinni jäävad. Maailma vanimaks (või üheks vanimaks peetakse Karjalast leitud Antrea kalavõrku, mis valmistati enam kui 10 000 a eest. Eesti vanimad niinest kalavõrgu säilmed on leitud Narva lähedalt Siivertsist ja need pärinevad mesoliitikumist, Eesti varaseima asustuse aegadest. Varem kooti kalavõrgud peamiselt kodukedratud linasest, harvemini kanepisest niidist. 19. saj lõpu poole tuli kasutusele puuvillniit ja hakati ka valmisvõrke ostma. 1940.-1950. aastaist tehakse kalavõrke peamiselt sünteeskiust (kapronist). Kalavõrgu suurus ja konstruktsioon olenevad püügiviisist ja -tingimustest ning püütavast kalast. Viimase suurus määrab ennekõike võrgusilma mõõtmed. Kalavõrku nimetatakse harilikult püütava kala järgi: ahvena-, kammelja-, kilu- lesta- lõhe-, räime-, siia-, särje-, tindivõrk jm. Räimevõrgud olid kasutusel peaaegu kõigis mererandades, kiluvõrgud esmalt Paldiski ja Tallinna piirkonnas (hiljemalt 18. saj alates), kust nad levisid 19. saj lõpu poole mujalegi. Vanemad kodukootud räimevõrgud olid 50-100 silma, 19. saj lõpul levima hakanud vabrikuvõrgud 125-300 silma kõrgused. Samas vahekorras kasvasid ka kiluvõrgud. Suuremaid võrke nõudis püügileminek kaugemale avamerele. Tindivõrke kasutati Pärnu ja Narva lahel, lõhevõrke Narva lahel, Harjumaa idaosa rannikul, Pärnust lõuna pool ja Kihnus. Kõigis randades kasutati suuresilmalisi madalaid kalavõrke (äärekala- ehk harvvõrke) rannalähedaste suuremate kalade püüdmiseks. Pärnu rannas ja osalt Saaremaal on taolise kalavõrgu nimeks mutt, Häädemeeste ümbruses lööt.

Kalavõrgu põhiosa moodustab lina, mida ümbritsevad võrgunöörid ehk -paelad: ülal selis ehk pullupael, all alus- ehk kivipael, otstes ainus-, ots-, pea- ehk rindpael. Selise ja aluspaela võrgulinast üleulatuvate otste – ainade – abil seotakse võrgud üksteise külge ritta (võrgujada). Niisugust kalavõrku nimetatakse kahepaelavõrgusks. Saaremaal ja Hiiumaal levinud pinevõrgul on ülal võrgupaelaga parralleelselt veel teine jämedam selis. Kalavõrgu eriliik on mitmekihiline kimudega võrk. Püstasendis hoidmiseks on kalavõrgul ülal ujukid ja all võrgukivid. 1980-ndate nakkevõrkudel on punutud selised: ülemisel on sissepunutud vahtplastujukid, alumisel pliitükid raskuseks.

Vaata lisaks: