Lestavõrk
Lestavõrk, lestapüügiks kohandatud nakkevõrk. Lestapüügi tähtsaimad piirkonnad on ajalooliselt olnud Hiiumaa põhja- ja Saaremaa looderannikul, Sõrve ümbruses, Kuressaare lahes, Ruhnu lähistel ning Soome lahe ranniku lõunaosas kuni Toilani. Lesta püüti peamiselt suvekuudel võrkude ja lestanootadega, harvemini õngedega, uuemal ajal traalnoodaga. Lestavõrgud tulid kasutusele enne 19. saj, need kooti linasest lõngast silmasuurusega 35-36 mm. Hiljem silma suurus muutus ja 20. saj võeti kasutusele 46 mm silmaga lestavõrgud. Kui poodidesse tulid müügile vabrikus kootud 150 m pikkused lestavõrgu linad, pidasid kalurid neid liiga pikkadeks ja lõikasid lina mitmeks tükiks. Hiljem tulid müügile lühemad võrgulinad. Rakendatult oli lestavõrgu pikkuseks 26 m, võrgu kõrguseks 17 silma. Tavaliselt kooti peale ja alla silm lisaks, mis tegi võrgu tegelikuks kõrguseks 19 silma. Algselt kasutati võrguraskustena kive, hiljem rõngaid. Ujukitena kasutati pikka aega tohupulle, vähesel määral ka laoseid ja käbasid. 1940. aastatel tulid kasutusele kapronist võrgulina ja vahtplastist pullud, rakusena kasutati traatrõngaid. Tänaseks kasutatakse monofiilsest kunstkiust võrgulina, raskusena tinanööri ja ujukitena vahtplasti või ujuknööri.
Allikas: rannarahvamuuseum.ee
September, 2018Vaata lisaks:
KalavõrkNakkevõrk
Lestapüük