Harilik haug, haug (Esox lucius)

Haug, ka harilik haug (Esox lucius) on kalaliik haugiliste (Esociformes) seltsi hauglaste (Esocidae) sugukonna ainukesest perekonnast haugid (Esox)  

Rahvalikud kaasnimed: avi, havi, jurlak, jõekirjak, nilks, nolk, nälg, purikas, vassiili, veteröövel

Inglise k – northern pike, pike, pickerel, jack, wolf; prantsuse k – brochet du nord, grand brochet, beked, lanceron, poignard, sifflet; hispaania k – lucio; saksa k – Hecht, Heekt, Heichit, Höcht, Schnock, Snook; itaalia k – luccio; kreeka k – zoupva, toupva, tourna; islandi k – gedda; taani k – gedde; hollandi k – snoek; leedu k – lydeka; läti k – līdaka; poola k – szczupak; rootsi k – gädda; soome k – hauki; vene k – щука; jaapani k – kawakamasu; pärsia k – ordakmahi; türgi k –turna baligi; innuiidi k – hiulik, ihok, she, siilik, siun, tshukvak jm

Kirjeldus 

Keha suhteliselt pikk, ristlõikes ovaalne. Selja- ja pärakuuim sabauime lähedal. Ninamik pikk, pardinoka taoliselt lamenenud. Suu suur, alalõualuudel 10-20 tugevat liikumatult seisvat kihva. Ülalõualuudel, suulaes jm. hulk väikesi liikuvalt kinnitunud tahapoole suunatud hambaid, mis ei lase saagil suust välja pääseda. Silmad suhteliselt suured. Pealagi ja selg tavaliselt tumerohelised, küljed heledamad, oliivrohelised või rohekashallid, kaetud kollakate laikude või triipudega. Kõht valge või kollakas. Noori iseloomustavad kitsad tumedad põikivöödid. Pruunika veega järvedes peaaegu täielikult must.

Loendatavad põhitunnused

Seljauimes ogakiiri 6-10, pehmeid kiiri 12-16; rinnauimedes ogakiiri 1-2, pehmeid kiiri 10-16; õhuuimedes ogakiiri 1-2, pehmeid kiiri 7-11(12); pärakuuimes ogakiiri 2-8, pehmeid kiiri 10-15; lõpusepiisid 13-16; soomusvalem 114  14-17/12-15  135(144).

Levik 

Laialt levinud magevees ja nõrga soolsusega riimvees Euroopas (puudub selle lõunaosas ja suuremas osas Norrast), Põhja- ja Kesk-Aasias ning Põhja-Ameerikas. 

Eesti sisevetes kõige laiema levikuga kalaliik (asustab 92% uuritud järvi ja 67% vooluveekogusid). Leidub ka kõikjal Eesti rannikumeres, eriti arvukalt Väinameres.

Eluviis

Eelistab (eriti nooreas) hoiduda kalda (ranna) lähedale varjumist võimaldavate veetaimede vahele. Suuremad ka avavees. Põhiliselt paikse eluviisiga, ei hoidu parvedesse, teeb pikemaid rändeid vaid kudemisajal.

Sigimine

Eesti vetes emastel suguküpsus enamasti 3-5-aastaselt (L 37-57 cm), isastel enam-vähem aasta nooremalt (29-46 cm). Kudemine algab jäämineku ajal (vee tº 4-6 ºC), sisemaal tavaliselt aprilli keskel, rannikumeres pisut varem. Koeb üleujutatud kohtades madalas vees (kuni 0,5 m) peamiselt surnud luhataimestikule, peamiselt tarnale (Carex). Kudemine kestab reeglina 3-4 nädalat, külmal kevadel kauem, juuni alguseni. Enamasti koevad väiksemad haugid (nii emased kui isased) suurematest mõnevõrra varem. Kudemist soodustab kõrge veeseis. Madalaveelisel kevadel võib suur osa (kuni pool) hauge jääda koelmute vähesuse tõttu kudemata.

Koetavad marjaterad helekollased, üsna suured (läbimõõt 2,2-2,8 mm), mistõttu neid pole palju. Suhteline viljakus tavaliselt vaid 20-40 marjatera, absoluutne viljakus 7000-200 000.

Mari inkubeerub 12-25 ööpäeva, olenevalt vee tº-st. Kooruvad vastsed 6-10 mm pikkused (L), suure rebukoti tõttu mõni ööpäev väheliikuvad, kinnituvad veetaimede külge, seejärel hakkavad liikuma ja toitu otsima. Juba 1,5-2 cm pikkustena võivad haarata ja neelata teiste kalade (eeskätt särje) vastseid. Maimuks moondumine 3-4 nädalat pärast koorumist (L 2,5-4 cm).

Toitumine 

Juba vastseea lõpul võib muutuda röövkalaks, kuigi esimestel elukuudel sööb peamiselt zooplanktonit, putukavastseid ja teisi veeselgrootuid. Seejärel põhitoiduks kõige arvukamad ja kergemini tabatavad kalad: ahven, särg, kiisk, suurjärvedes ka tint, rannikumeres räim jt. 

Kõige intensiivsem toitumine kevadel pärast kudemist ja suve teisel poolel, talvel sööb vähe, kudemisajal peaaegu mitte. Saakkalade pikkus (L) valdavalt 8-12 cm. Püüab saaki varitsedes, välkkiire sööstuga. Viimast soodustavad sabauime lähedal paiknevad selja- ja pärakuuim, mis koos suurendavad sabaosa pinda ja teevad sabalöögi väga võimsaks.

Kasv ja vanus 

Kiirekasvuline (nagu röövkaladele tüüpiline). Eesti vetes aastased keskmiselt 15-17 cm pikkused (L) ja 18-25 g raskused, kolmeaastased 36-39 cm ja 240-320 g, viieaastased 53-56 cm ja 850-1100 g, seitsmeaastased 67-72 cm ja 1,9-2,4 kg, kümneaastased 88-94 cm ja 4,5-6 kg, viieteistaastased 117-123 cm ja 11-14 kg. 

Eestis kasvab kõige kiiremini Peipsis: viieaastased enamasti 1,5-2,5 kg, kümneaastased 8-10 kg.

Emased kasvavad kiiremini ja elavad kauem kui isased. Viimaste eluiga tavaliselt kuni 7 aastat ja kaal kuni 2 kg. Sugupoolte arvuline vahekord 3 : 2 emaste kasuks.

Seniseil andmeil püüti Eesti suurim haug (19,9 kg, vanus 17 a.) enne sõda Keeri järvest (Tartumaal), vanim haug (22 a., 14,4 kg) Tamula järvest (Võrumaal) 1933. a. 

Maailmarekordid ebaselged, võib mainida andmeid Slovakkiast (47 kg, umbes 50 a.; Doonau, 1925).

FishBase's suurimad pikkused 137 cm FL (isane) ja 150 cm TL (emane); suurim kaal 28,4 kg; pikim eluiga 30 a.

Varud, kaitse, väljapüük 

Arvukuse suurenemist soodustab soe kevad, kõrge püsiv veeseis aprillis-mais, küllaldane kaitse kudemisrändel ja koelmutel. 

Halvasti mõjuvad maakuivendustööd, lühendades suurvee kestust, ilma järsk külmenemine kevadel ja ülepüük.

Peipsis varud sobivate koelmute vähesuse tõttu suhteliselt väikesed, aastane ametlik töönduslik püük 20 sajandi viimasel kümnendil 200-400 t (sellest Eesti poolel umbes 1/3), Võrtsjärves 20-40 t, rannikumeres (eeskätt Väinameres) 30-60 t, Eesti teistes siseveekogudes 2-6 t.

Kudeajal kehtib Eestis haugipüügikeeld.

Eestis kasvatatakse haugi noorjärke ja vastseid, keda asustatakse erinevatesse veekogudesse.

Haug on Eestis tähtsaim spordikala, aastane harrastuspüük kuni 170 t (umbes veerand kogu harrastuspüügist), millest 40-52% saadakse rannikumerest ja 7-12% Peipsist. Peamised huvipüügivahendid spinning, vedel, käsiõng ja ketasund (kahel viimasel juhul söödaks eluskala), talvel tirk.

Haugi aastane kogupüük maailmas on jäänud sellel sajandil vahemikku 23 000—30 000 tonni. (Suurim kogupüük 44 200 tonni aastal 1959.) Suurimad väljapüüdjad on Venemaa, Soome ja Kanada. 

Haugi kasvatatakse toidukalaks ka kalakasvatustes (peamiselt Prantsusmaal), aastane toodang oli 2010. a 888 t, 2011. a 870 t (suurim 1996. a - 2701 t).

Haug toidukalana

Haugi liha on lahjavõitu (rasva 0,5-1,5%), madala kalorsusega (80-90 kcal/100 g), ent üsna maitsev (eriti kuni kahekilostel haugidel), sobib hästi dieettoiduks. Haugi lihal on spetsiifiline imalkirbe lõhn ja maitse.

Suhtumine haugi kui toidukalasse on erinevates riikides ja erinevatel ajastutel olnud erinev ning on seda veel praegugi. Paikkondades, kus püütakse arvestataval määral siiga, forelli, lõhet või teisi hinnalisemaks peetavaid kalu, suhtuvad ka paljud kalamehed sageli haugi kui prügikalasse, kes ei vääri püüdmist ega söömist, seevastu kalavaesemates piirkondades hinnatakise haugi vägagi kõrgelt.

Kuivõrd haugi seljaosas on palju peeni luid, mida pole ka fileerides võimalik korrektselt eemaldada, valmistatakse haugi lihast sageli sageli hakkmass ja sellest hakkmassist kotlette, frikadelle vms.  

Haug on populaarne kala prantsuse köögis: rooga nimega brocheton valmistatakse nelja kuni kuuenädalastest noorhaugidest. Prantsusmaal on restorane, mis on spetsialiseerunud just haugroogade pakkumisele.

Allikad:
Esox lucius FishBase's (jaanuar 2014)

E. Pihu, A. Turovski, Eesti mageveekalad. Tallinnn 2001

Vaata lisaks: