Haug pärimuses
Meie rahvausundis on haugil olnud müütilise olendi staatus ja nii pole see ainult Eestis: havi on olnud jõevaimu või kalajumaluse kehastuseks mitmel pool Põhja-Euraasias, kalahaldja kehastuseks on ta olnud ka meie Volga-äärsetel sugulasrahvastel. Meie rahvaluulepärandis kõneldakse üsna palju haugist kui üleloomulikust olendist ja mõnedes salapärastes järvedes või jõgede hauakohtades elavatest hiidhaugidest (sammaldunud seljaga, tölbi sabaga), kes ujuvat ringi ahinguvars seljas ning lükkavat kalameeste paate ümber.
Haug ei ole olnud enne kala. Ta on olnud metsas hunt. Aga kui kurat teinud hundi, siis haug vihastand ja läind vette (Ruila).
Haugi röövliloomust usuti olevat talle kõrgemalt antud, haugis endas arvati olevat aga maagilist väge. Haugi pealuul võib näha ristikujulist luud (või lausa kolme), mis annab sellele suure väe: pealuud kasutati nõidusvahendina võrkude suitsutamisel, et kalaõnn oleks parem; tema lõualuud hoiti kalaõnne püsimiseks seinaprao vahel; haugi hammastega raviti valutavat kohta torkides inimese hambavalu, kariloomade puhutiste puhul aga hõõruti havihammastega looma ristluude kohalt. Et saada täidest lahti, tuli täi panna kinnipüütud haugi hammaste vahele ja lasta siis kala tagasi vette.
Võnnu kandis väideti, et tolle pealuul oleva risti pärast ei söö juudid haugiliha. (Tõsiasi on küll hoopis see, et täidetud haug on üks juudi rahvustoite.)
Haugiõnne püüti tagada teatud toimingutega: paastumaarjapäeva hommikul tuli tuua veel enne päikesetõusu väljast tuppa puuhalge, et saada sellel aastal palju haugisid; samuti söödi paastumaarjapäeval kuivatatud ja just selle päeva jaoks hoitud haugi, kui aga värsket haugi oli juba võtta, küpsetati seda või tehti haugimarjaga pirukat. Esimesel kevadisel püügil loodeti esimesena saada kätte haug, keda peeti kalaõnne märgina etemaks ahvenast, särjest või latikast. Ka määriti esimesena püütud havi peast imbuva verega kalavõrku, öeldes selle juurde: “Siin oled sa ja su vendade veri, mis teid kõiki kokku toob”.
Ka soomlaste rahvausundis on haugil olnud märkimisväärne roll: Väinämöise kannel on tehtud hiidhaugi lõualuust, haug ise aga seotud surnute maailmaga, Toonelaga – ta liigub järve põhja kaudu elavate ilmast surnute ilma ja vastupidi. Haugi kasutati inimeste äranõidumisel, kaetamisel: haugile tehti ülesandeks viia inimese hing Toonelasse, kuigi inimene ise oli veel elus ja sellest usuti inimest jäävat raskesti haigeks.
Soomes on pandud haug elama allikasse või kaevu, et ta sinna sattuvad loomakesed ära sööks ja vee puhtana hoiaks. Kaevuhaugist sai “oma”, keda ise enam ära ei söödud.
Eestlaste teadvuses on haugil tänaseni oluline koht: teda austatakse kui veehunti, veteröövlit; teda loetakse väärt saagiks ja haugiroogadest peetakse lugu. Eesti rahvuskala valimisel jäi haug räimele napilt alla ning paljud kalastajad arvasid, et asi läks nihu – rahvuskalana pidanuks troonima ikkagi haug.
Allikad:
Mall Hiiemäe. Sõnajalg Jaaniööl. Tartu, 2007
Mall Hiiemäe. Kakskümmend kaks kala eesti rahvausundis. I.
Veebruar 2018
Vaata lisaks:
Tölpsaba ja halgjad (pärimus; Loorits)Tölpsaba (pärimus; Loorits)
Haugi veri (pärimus, kalastusmaagia; Loorits)
Haugi loomine (pärimus; Eisen)
Haugi soolikas (paik soome mütoloogias)
Soomushaug (soome hiigelhaug Kalevalas)
Haug komi pärimuses
Haugist handi pärimuses
Trollhaug / trollgädda (kala Rootsi folklooris)
Kalurite uskumused
Kalurite loitse ja ütlusi
Haugisöömisest Sabanejevi raamatus
Haug püügikalana
Haug - legendaarsed suurhaugid
Harilik haug, haug (Esox lucius)