Merisutt (Petromyzon marinus)

Inglise k – Sea lamprey, Stone  sucker, Sucker; prantsuse - Lamproie marine; leedu k – Jūrinė nėgė; läti k - Jūras nēģis; poola k – Minog morski; rootsi k – Havsnejonöga; saksa k – das Meerneunauge; soome l – Merinahkiainen; taani k – Havlampret; vene k – Mорская минога

Merisutt

Merisuti suulehter

Kirjeldus. 

Keha angerjataoline, peaaegu silinderjas. Kaks seljauime, mis puutuvad peaaegu kokku, neist tagumine ulatub sabauimeni. Suuava ümbritseva imilehtri seintel kaarjate ridadena üle saja terava sarvhamba, suu eesosas 2 suurt hammast. Nahk sile, limane. Noored isendid (L kuni 30 cm) ühtlaselt hallid, suguküpsed kollakad, pruunikad või oliivrohekad, seljapoolel tume marmorimuster, kõht hele. Sigimisajal heledam.

Maksimaalne pikkus 120 cm (tavaline 60 cm), suurim mass 2,5 kg, eluiga kuni 11 aastat.

Levik. 

Euroopa rannikuvetes Aadria merest Põhja-Norrani ja Islandini, samuti Põhja-Ameerika rannikuvetes Floridast Labradori poolsaare põhjaosani ja Gröönimaani. Suures Järvistus jm. mageveepopulatsioonid. Anadroomne siirdeliik (läheb merest magevette kudema). 

Läänemeres eksikülalisena kuni Soome lahe idaosani. Eesti vetes haruldane: 20. sajandil tabatud üle paarikümne isendi (L 57-91 cm), neist enamik Liivi lahest (sealhulgas Suurest väinast ja Pärnu lahest). Eesti jõgedesse (peamiselt Pärnu jõkke) tõuseb aprilli lõpust kuni juuni lõpuni; kudemise kohta andmeid pole.

Põhja-Ameerika Suure järvistu järvevorm esines ainult St. Lawrence jõe ülemjooksul ja Ontario järves, kuni kaevati kanal ümber Niagara joa - 1921. a tungis merisutt mööda Wellandi kanalit Erie järve, hiljem ka Huroni ja Michigani järve. Merisuti levimine Suures järvistus  tõi kaasa hinnaliste töönduskalade (järveforelli jt.) arvukuse katastroofilise vähenemise - merisutt pälvis hüüdnime "Suure järvistu must nuhtlus".

Eluviis. 

Toitumisviis on parasiitlik: merisutt imeb end suuremate elusate kalade (tursa, lõhe jt., mõnikord hai) või koguni vaala külge, puurib ohvri naha sarvhammastega läbi ja imeb selle verd ning peenestatud kudesid. Merisutt võib olla kala küljes mitu päeva, vahel ka mitu nädalat. Merisuti süljenäärmete eritised takistavad vere hüübimist, põhjustavad punaste vereliblede hävimist ja kudede lagunemist.

Põhjalähedane, viibib enamasti ranna lähedal ja estuaarides. Pärast 1-2 aastat meres viibimist lähevad suguküpsed 60-80 cm pikkused isendid Briti saartel märtsis aprillis (Eestis aprillist juunini) jõgedesse, kus isased kaevavad imilehtri abil kiirevoolulistesse lõikudesse 300 000 väikese marjatera jaoks lohu; koevad mais-juunis, pärast kudemist hukkuvad.

Vastsel, nn. liivasonglasel, pole suulehtrit ja ta toitub mikroobe filtreerides; 4-4,5 aastat veedab ta mudas, moone 13-20 cm pikkuselt. Pärast moonet laskub sügistalvel merre.

 

Eestis haruldane, siin pole merisuti bioloogiat uuritud. Merisutt on kantud Eesti Punasesse Raamatusse.

Väga harvade tabamisjuhtude tõttu pole ka kalurid enamasti merisutti tundnud. Nii kirjeldab O. Loorits oma teose "Endis Eesti Elu-olu" I osa peatükis "Silmupüügist Narva jõel" eripärast kala, keda peetakse jõesilmuks: 

"Haruldane silm on püütud Joosep Nõmme poolt Narva jõest 1934. a., mis kaalus 800 gr. ja näinud välja nagu tavaline angerjas, mis on annetatud Põllutööministeeriumile, mille kaudu olevat see edasi antud E. R. Muuseumile."

2004. aastal tabati Pärnu jõest emane merisutt 71,2 cm / 1134 g. Artikkel Postimehes

2007. aastal sattus merisutt (71,5 cm / 760 g) mõrda Saaremaal Unguma lahes. Artikkel www.virumaa.ee

Allikad:

E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001
Loomade elu, 7. kd Kalad, Tallinn, 1979
P. Miller, J. Loates. Euroopa Kalad. Tallinn, 2006

Petromyson marinus fishbase's

Sea lamprey Wikipedias