Kaspiasutt (Caspiomyzon wagneri)

Kaspia mere vesikonna endeemne liik. Uraali, Tereki, Kura ja Araksi jõgedes, Volgas tänapäeval vaid kuni Volgogradi tammini; Azerbaidzhani ja Iraani väikestes jõgedes. Riikide lõikes: Venemaa, Azerbaidzhan, Iraan, Türgi, Gruusia, Kazahstan, Turkmeenia.

Wikipedia venekeelses artiklis väidetavalt 2 vormi: väiksem kuni 31 cm ja suurem kuni 55 cm pikkune. Ka võivat nugida kaspia meriforellil (Salmo trutta caspius). Tõenäoliselt on sellise käsitluse puhul peetud kaspiasuttideks ka mõnda jõesilmude (perekondadest Lampetra või Eudontomyzon) liiki. Wikipedia teistes artiklites (nt saksa- ja inglisekeelsetes) erinevatest vormidest ei kõnelda ning merisutti iseloomustatakse mittenugivana.

"Elutsedes Kaspia meres, tõuseb ta kudemiseks jõgedesse, eeskätt Volgasse ja Kurasse. Tema pikkus on 44—55 cm, kaal 120—205 g. Enne tammide ehitamist levis kaspiasutt Volgas kuni Kalinini (tollal Tveri) linnani, tungis Kaamasse kuni Tchussovaja ja Vicherani; Okaas kohati teda kuni Moskva jõeni, Uraali jões Orenburgini, Kura jõge mööda kuni Mtsheta linnani. Kudemisränne Volgasse algab septembris, kui vee temperatuur on langenud 11 ^oC-ni; massiline ränne langeb oktoobri teisele poolele ja novembrile. Ränne lõpeb jää tekkimisega jõel. Mööda Volgat liigub kaspiasutt edasi keskmise kiirusega ligikaudu 10 km ööpäevas.

/---/

Kaspiasuti kudemine toimub kivise või kruusase põhjaga jõemadalikkudel. Volgas koeb ta märtsist maini. /---/ Ärakudenud sutid hukkuvad.

Kaspiasutil on tömbid hambad ja ta toitub nähtavasti vetikatest, detriidist, pisiloomadest ja kalade ning teiste veeloomade laipadest. Kudemisrände alguses on kaspiasutt väga rasvane. Volga deltas moodustas rasv 34% tema kehakaalust, Volgogradi all 20%, aga koelmute lähedal ainult 12%. Möödunud sajandil oli kaspiasutt väga arvukas, teda püüti ja kasutati ainult valgustuseks (kuivatatud sutt süüdati nagu küünal põlema) või rasva saamiseks. Hiljem hakati praetud sutti ka toiduks tarvitama."¹