Mjer-jema (liivi 'mereema'), liivi merehaldjas, liivlaste rahvausundis rohkete kõige olulisem haldjas. Koos temaga on kujutletud elavat ka mjer-iza (mereisa), laiemalt nende perekonda või veel laiemalt mjer-ro’už (mererahvas).
Mereema oli see, kes andis kaluritele saaki, kuid kellest olenes ka kalurite ja meremeeste ohutus tormi korral, vaatamata ka tūl-jema (tuuleema), tūl-iza (tuuleisa) ja touvõ-jema (tormiema) olemasolule liivi haldjate hulgas. Erinevus mjer-jema ja teiste meres või muudes veekogudes elavate haldjate vahel on selles, et ainult mereema puhul võib kõnelda tõelisest usust ja sellele vastavast kultusest, mis väljendus kõigepealt ohverdamises. Mereemale ohverdati tähtsate pühade (jõulud, jaanipäev) puhul, samuti esmakordsel mereleminekul ja ka merel ilmnenud hädaolukorra puhul. Temalt oodati tõemeeli head kalasaaki, kuid ka abi ja kaitset tormi korral. Tavalisemad olid toidu- ja joogiohvrid (viimaseks oli tavaliselt viin), kuid merre võidi heita ka näiteks niidi- või lõngajuppe vms. Lausumistes, mis käisid koos ohverdamisega, nimetatakse anni saajana ainult mereema (“Säh, mereema, sulle viina!”), kuigi juttudes kujutati teda enamasti suure perekonna või hõimu seas elavana.
Mereema perekonda esindavad liivlaste muistendites ainult mereloomade karjased, kes ilmusid ilusate neidudena – mõnes loos karjatab merelehmi aga mereema ise.
Liivi keeles toimunud häälikumuudatuste tõttu on liivi mjer-jema kippunud vahel segi minema Jumalaemaga, Maarjaemaga (Mār’i või Mōri-jema), vastavalt sellele ka mereneitsid maarjaneitsitega.
Allikas: Kristi salve. Liivi rahvausundist ja folkloorist
PDF-versioon – folklore.ee/rl/pubte/ee/araamat/2007/8kristisalve.pdf
Jaanuar, 2023