Mjer-iza / vjed-iza / mjer-toti (liivi veehaldjas)

Mjer-iza (liivi 'mereisa') ehk vjed-iza ('veeisa') ehk mjer-toti ('meretaat'), veehaldjas liivi mütoloogias, mjer-jema ('mereema') abikaasa, kelle tähtsus on liivi usundis märksa väiksem kui mereemal. Mõnedes ülestähendustes arvatakse mereisasid ehk ka merekuningaid olevat meres mitu, igal merel on oma kuningas ja nad sõdivatki omavahel. Kuningaiks võivad olla ka mereema pojad, mereema ise valitsevat aga rannikumerd.

Lugu: Neli meest olid ühes paadis ja lasid võrke merre. Seda tehes kuulsid nad nagu kumiseks midagi meres ja siis tõusis veest välja valge mees, roheline kroon peas ja pea peal üheksa tulejuga otsekui küünlad. Kalurid otsustasid võrgud kiiresti välja võtta ja randa sõuda, aga kuni nad kohmitsesid, tõusis see imelik inimene teist korda vee peale. Kalurid värisesid hirmust. Ja kui see kuju tõusis kolmandat korda vee peale, siis mehed otse nutsid. Siis aga tõusis veest üks teine valge inimene ja selgitas: „Ärge kartke! Meie kuningat kroonitakse praegu. Nii nagu teie elate maa peal, nii ka meie vee all: meil on kuningad ja puha. Kalastage aga pealegi õnnelikult hommikuni, kalu te saate palju ja olete õnnemehed täna öösel. Ja kui tulete taas merre kalale, siis heitke võrgud jälle siia vette, saate aina palju kalu.“

Hommikul olnud meestel niipalju kalu, et paat jõudis vaevaga randa.

Lugu: Viis meest olid silguvõrkudeg öösel merel. Jutt läinud mererahvale. Nooremad naernud ja pilganud, et see olevat vanarahva loba ja ebausk – kui nad saaksid kätte mõne mererahvast, nad peksaksid selle läbi. Vanemad küll manitsesid, et ärgu nii kõneldagu, kuid see ei aidanud. Kui hommikul hakati võrke pati vedama, siis kaks võrku saadi üles, aga kolmas oli nii raske, et seda ei jaksatud paati tõmmata. Seda kõrgemale vedades tulid nähtavale hallid juuksed, inimese pea ja siis kogu inimene. Kalurid tahtsid juba hirmuga võrgu tagasi lasta, kui vanamees hakkas rääkima: „Ärge laske mind tagasi, ma tahan teha teiega ühe kokkuleppe.”

Vanamees tõsteti paati ja ta ütles järgmist: „Täna öösel pilkasite ja naersite mind. Neist noortest mul kahju ei olegi, aga teile, vanad mehed, tahan ütelda, et kuni teie olete elus ja kuni mina olen elus, on meri rikas kaladest ja teie käsi käib hästi. Kuid seda ma ei tea, kuis läheb teie noortel, sest ka mererahval tulevad nooremad peale, ja ei tea, kuis saavad nemad hakkama üksteisega. Niisama nagu maa peal on linnad ja inimesed, nõnda ka siin vee all. Nagu maa pääl on sõjamehed, nii ka meres vee all on sõdureid ja ka meie läheme sõtta üksteise vastu, võitma muid kuningaid. Kuid need noored seal maa pääl ei taha enam austada korralikult mererahvast, nagu nad teiegi paadis meid täna

öösel pilkasid. Meie sõjamehed, kes on valvel vahi pääl, kuulevad seda. Ja kui teie elate nõnda edasi, küll teie siis saate näha veel halbu aegu!”

Siis ütles meretaat veel vanale kalurile: „Sina sured, kui kalu on veel küllalt meres, ja sa saad süüa oma kõhu täis, aga sinu lapselapsed näevad siin rannas nälga. See on sellepärast nõnda, et teie ei pea enam vanu kombeid nagu kord ja kohus.”

Pärast seda ta käsknud lasta end merre tagasi. Ta olnud vana kuning, Liman Dina olnud ta nimi; mõlema õla pääl olnud tal suured toredad merekarbid ja üks olnud nagu auraha rinnas.

Allikas: Oskar Loorits. Liivi rahva usund I, 1926

PDF vormingus – folklore.ee/rl/pubte/ee/lru/lru1

Jaanuar, 2023

Vaata lisaks:

Mjer-neitsõd / Maarjaneitsid / Noorad (liivi veehaldjad)
Mjer-jema (liivi merehaldjas)