Mjer-neitsõd (mereneitsid) ehk Maarjaneitsid ehk Noorad, liivi veehaldjad, enamasti sarnased rahvusvahelise merineitside kuvandiga, mõnedes lugudes mereema tütred ja siniste merelehmade karjused, vahel ka armusuhetes maise noormehega. Kirjeldatakse inimkeha ja kalasabaga väga ilusate naistena, kellel on kollased juuksed, sinised silmad ja kaunid rõivad. Neil on kummaliselt ilus laul, mida kuulama jäävad mehed hüppavad merre ja upuvad. Nad tantsivad või istuvad lainetel, aga vahel tulevad nad ka kaldale tantsima. Osades lugudes on nad pelglikud ja põgenevad inimesi silmates, teistes lugudes meelitavad mehi lähedale ja veavad vee alla, kus need kas upuvad või saavad merineitsi abikaasaks. Merineitside nägemist peeti üldiselt halvaks endeks.
Lugu: Üks maarjaneitsi karjatanud enne päikesetõusu rannal siniseid lehmi ja laulnud väga ilusasti. Üks poiss kuulnud seda, läinud ligemale ja näinud väga ilusat neitsit ning tahtnud teda kohe suudelda, kuid neitsi vedanud ta sügavasse merre. Poiss hakanud paluma, et ärgu mingu neitsi nii kaugele, ta ei saavat teda kätte. Neitsi vastanud, et kui sa ei saa mind kätte enne päikese tõusu, siis sa upud ära, suudled sa aga mind enne päikese tõusu, siis ma saan su naiseks. Poiss haaranud neitsist kinni, kuid sealsamas minestanud ära. Ärgates olnud ta imeilusas toas. Nad teinud pulmad ja poiss jäänud maarjarahva juurde vee alla ega saanud enam kunagi maa peale.
Lugu: Noora tulnud veepinnale paadi juurde ja kutsunud kaluripoissi, et tulgu nende juurde elama – seal on ilus selge elu. Kalur pole läinud. Siis öelnud mereneitsi: „Siis sinu võrgud jäävad ka tühjaks kõik, muud ei tule neisse kui ainult muda.” Kalurid vedanud oma võrgud välja – need olnud muda nii täis, et polekski peaaegu põhjast üles saadud.
Allikas: Oskar Loorits. Liivi rahva usund I, 1926
PDF formaadis – folklore.ee/rl/pubte/ee/lru/lru1/
Jaanuar, 2023