Läänemeri

Läänemeri ehk Limneameri, Atlandi ookeani sisemeri, mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Teised Läänemere-äärsed riigid on Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ja Venemaa. Skandinaavia, soome, hollandi ning saksa kultuuriruumides kutsutakse merd vastupidiselt Eestile Idamereks, teistes maades Balti mereks. Idaslaavlased kutsusid veel 18. saj Läänemerd Varjaagide mereks (vene Варяжское море; inglise Varangian Sea). Vanarooma allikates on Läänemerd nimetatud Sueebide mereks (Mare Suebicum).

Geoloogiline minevik. Läänemeri on suhteliselt noor veekogu, tekkis hilisjääaja lõpul pärast mandrijää taganemist u 11 000 a tagasi. Mandrijää sulamisest tekkis Läänemere nõos külma ja mageda veega Balti jääpaispaisjärv. Kui liustik taandus ja tekkis ühendus Atlandi ookeaniga, moodustus Joldiameri. Pärast Skandinaavia poolsaare kerkimist ühendus ookeaniga katkes ning tekkis magedaveeline Antsülusjärv. Maapinna vajumine Taani väinade kohal põhjustas soolase vee intensiivse sissevoolu, selle tagajärjel kujunes Litoriinameri. Kui maailmamere tase alanes, vähenes soolase vee juurdevool ookeanist ja nii kujunes Läänemere praegune staadium – Limneameri.

Läänemerd ühendavad Põhjamerega madalad ja kitsad Taani väinad. Vahel loetakse Läänemere osaks ka Kattegati väina Taani ja Rootsi vahel. Seoses vähese veevahetusega ja pidevalt jõgedest peale voolava mageda veega on Läänemeri oma olemuselt pigem ülisuur järv kui meri.

Läänemere põhjaosa, mis jääb Ahvenamaa saarestikust põhja poole, nimetatakse Põhjalaheks ehk Botnia laheks. Soome laht ühendab Läänemerd Peterburiga, piirates samas Eestit põhjast ja Soomet lõunast. Liivi laht ehk Riia laht asub Läti ja Saaremaa vahel.

Läänemere pindala on 373 000 km², koos Taani väinade ja Kattegatiga 415 266 km². Läänemere maht on 21 721 km³, keskmine sügavus on 52 m ja suurim 459 m (Landsorti süvik).Vesi on selgepiiriliselt kihistunud; madala soolsusega üla- ja suhteliselt suure soolsusega süvakihi järsk üleminek (umbes 8‰ isohaliini juures) on mere lõunaosas 30–50, Soome lahe suus umbes 70 m sügavuses ja takistab oluliselt vee vertikaalset segunemist. Ülakiht jaotub suvel pindmiseks soojaks ja alumiseks külmaks veeks. Vee pinnakihi soolsus on Taani väinades 8–10 ja Läänemere avaosas 6–7‰ ning väheneb Soome ja Põhjalahe sopi suunas (väikseim 1–2‰).

Läänemerre suubub arvukalt jõgesid. Suurim neist on Neeva, vooluhulgaga 2500 m³/sec. Jõed toovad kokku Läänemerre magevett umbes 14 000 m³/sec. Niiske kliima tõttu sajab Läänemere pinnale ka rohkem vett, kui sealt aurab, vahet on umbes 2000 m³/sec. Läänemere äravool umbes 16 000 m³/sec ehk 500 km³ aastas. See leiab aset Taani väinade kaudu: sealt voolab aastas välja umbes 1000 km³ Läänemere riimvett, samal ajal kui Kattegatist voolab sisse umbes 500 km³ soolasemat riimvett. Ookeanivesi (soolsusega 34–35‰) Läänemerre ei pääse, vaid seguneb Kattegatis magedama veega. Läänemere süvaosa kuni sügavuseni 60–100 m täidetud riimveega, mille soolsus on 10–15 ‰.

Eesti rannikumere osas on Põhja-Eesti järskrannikud ja Lääne-Eesti laugrannikud. Saaremaast ja Hiiumaast avamere poole jääv meri peidab endas rohkesti laevasõidule ohtlikke rahusid ja madalaid. Hästi teatakse Hiiu madalat, kus paepõhja katab kohati vaid meetrine veekiht. Eesti vetest lääne suunas muutub meri pikkamööda sügavamaks, ulatudes keset merd 249 meetrini. Soome lahe suurim sügavus Eesti vetes on veidi üle 100 m ja Liivi lahe oma 50–60 m.

Avamerega nõrgalt ühendatud, madala ja väikese veeväljaga Väinameri ja Liivi laht erinevad hüdroloogiliste tingimuste poolest tunduvalt Saaremaast läände jäävast merest ja Soome lahe lääneosast. Neis on nõrgem lainetus, suuremad veetemperatuuri ja -taseme kõikumised, väiksem soolsus ja läbipaistvus ning paksem ja püsivam jääkate kui avameres. Vee pinnatemperatuur on talvel mere keskosas 1–2 °C, jääga kaetud lahtedes ja rannavetes veidi alla 0 °C (Eesti rannikumere vesi külmub −0,2 kuni −0,4 °C juures). Maksimumi saavutab veetemperatuur juulis-augustis, mil see on saartest läänes ja Soome lahe suus 16–17 °C, sügavast merest eraldatud Väinamere ja Liivi lahe rannikuvetes 18–19 °C.

Eesti rannikumeri jäätub igal talvel. Esimese jää tekkimise aeg kõigub väga suurtes piirides. Mõnel aastal lääneranniku lahed osaliselt jäätunud juba oktoobri lõpul või novembri algul, väga sooja sügise järel aga alles jaanuari lõpul, Vilsandil ja Ruhnus isegi märtsi algul. Väga karmidel talvedel võib Väinameri kinni külmuda juba detsembri esimesel poolel, enamasti toimub see aga kuu aega hiljem. Avamere suunas jääkate õheneb ning ainult külmadel talvedel kaanetub avameri rannast 5–10 km kauguseni. Üleni on meri jäätunud vaid erakordselt karmidel talvedel (1939/1940, 1941/1942, 1946/1947). Jää hakkab lagunema tavaliselt märtsis ja kaob Eesti rannikuvetest aprilli lõpuks.

Läänemere hoovused olenevad tuule suunast ja tugevusest. Sagedamini esineb veevool piki Eesti rannikut ida suunas. Veetaset tõstavad tugevad läänekaarte tuuled, seda alandavad idatuuled. Äärmusjuhtudel on kõikumised olnud 2–2,5 m üle ja 1,2 m alla keskmise veetaseme. Looded on Läänemeres alla 10 cm. Lainekõrgus on enamasti 1–2 m, maru ajal küünib see avamerel 10, Soome lahes 6 ja Liivi lahes 3–4 meetrini.

Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini-, 17 rohe-, 5 mänd-, 17 pruun- ja 16 taksonit punavetiktaimi. Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru (Fucus vesiculosus). Ta võib moodustada nii omaette kooslusi kui ka olla substraadiks epifüütoniga segakooslustele. Punavetiktaimedest on tuntuim agarik (Furcellaria fastigiata), mis omab ka tööstuslikku tähtsust: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit. Õistaimedest on Läänemere Eesti rannikualale karakteerne meriheina perekonna liigid.

Läänemere loomastik on isenditerohke, kuid liigivaene, sest vesi on mageveeliikide jaoks liiga soolane ja ookeaniliikide jaoks liiga mage. Zoobentoses on arvukalt riimveeks kohastunud karpe, näiteks söödav rannakarp (Mytilus edulis), liiva-uurikkarp (Mya arenaria) jpt. Peamised püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest. Imetajatest leidub hallhülgeid ja viigrit.

Oktoober, 2018

Vaata lisaks: