Haug toidukalana

Haugi liha on lahja (rasvasus 0,5-1,5%) ja madala toiteväärtusega (80-90 kcal /100 g), sellel on imalkirbe lõhn ja maitse. Suuremate haugide puhul võib haugiliha olla ka tuim. Üsna laialt on levinud arvamus, et kõige suuremad-vanemad haugid ei sünni enam süüa. Nii ei pruugi see siiski alati olla - kui haug sööb meres põhiliselt räime või järves rääbist, ei muutu ema liha väga puiseks ka väga suurena. Et haug pakuks ka maitseelamust, vajab tema tuimavõitu liha mõningast ergastamist, imalkirbe maitse aga varjutamist millegi kontrastsega. Seepärast tasub tasakaalustada haugi särtsakate, kärtsude lisanditega, nt teravhapuga. Hapukapsas sobib haugile kõhtu või haug ise hapukapsasupi sisse kui valatult. Praehaugi maitse muudab küllasemaks ülemarineerimine või siis haugi marineerimine juba enne praadimist.

Suhtumine haugisöömisse on maailmas vastakas ja oleneb palju sellest, mis kalu kohalikest vetest veel on võtta. Kui piirkonnas on rohkelt siiga, lõhet või forelli, hakatakse haugisse suhtuma kui viletsasse toidusesse, vaese rahva rooga. Näiteks rootsi kalamehed ei rõõmusta, kui haug lanti haarab, vaid hoopis vannuvad.. Samas on riike, kus haugi hinnatakse toidukalana vägagi kõrgelt ja koguni kasvatatakse teda restoranide jaoks – just kuulsa toidukultuuriga Prantsusmaal peetakse haugist vägagi lugu ning kasvatatakse lõviosa maailma aastasest viljelushaugist (2011. a kasvatati maailmas 870 t haugi; suurim kogus kasvatati aastal 1996 – 2701 t).

Vene köök nimetab haugi mustaks kalaks (mitte küll kogu Venemaal, kuid näiteks Põhja-Venes): valge ja punase kala kõrval tähendab see, et haugi peetakse kolmandajärguliseks. Suupäraseks tehakse teda hapukapsaga või hapude kastmetega. Vanavene köök tunneb haugiliha tarrendis (щучина): kõigepealt keedeti vee sees haugi pea, seejärel keedeti leemes kala keha; liha nopiti luudest puhtaks ja pandi klaasist kaussi(desse); peale valati jahtunud leem (tarretumiseks keedeti selles ka soomuseid ja ujupõit) ja pandi щучина jahtuma; süües anti juurde soola ja sinepiga maitsestatud hapu taar, millesse segati hakitud kurki ja maitserohelist.

Keskaegsel Inglismaal keedeti haugi veega lahjendatud heledas paksus õlles (ale), juurde anti tugevalt vürtsitatud leivakastet (leib, vein, vesi, äädikas, sibul). Nüüdisajal praevad inglased haugi rohke musta pipraga.

Saksamaal on levinuimaid haugiroogasid Moseli haug ehk Hamburgi haug – roog, mille puhul maitse luuakse haugi juustu ja rõõsa koore sees hautades.

Türklased täidavad haugi riisi, pistaatsiapähklite ja vürtsidega.

Juudid valmistavad nn valehaugi: haugi liha hakitakse ja segatakse munade, saia, riivitud keedupeedi ja muuga; maitsestatakse, topitakse hauginaha sisse ja keedetakse või küpsetatakse – tulemus on midagi hoopis muud kui haug.

Soomeugrilased valmistavad muude mooduste kõrval haugi nii: lõikavad kala tükkideks, segavad soola ja rohke sibulaga, panevad kalatükid savipotti, valavad peale piimaga klopitud munad ja küpsetavad rooga ahjus.

Prantsusmaal on haug kallim kui lõhe. Kõige pisemaid haugikesi, keda Eestis oleks väiksuse tõttu püüdagi keelatud, valmistatakse Prantsusmaal au bleu (sinises): kalakesed keedetakse õrnalt kanaleemes ja serveeritakse peterselliga kaunistatuna salvrätil, mis peab liigse keeduleeme endasse imama; juurde antakse kaste või sulavõi, juurviljapüree ja brokkolid.

Noored haugid kaaluga kuni 700-800 g valmistatakse à la meunière (jahuga paneeritult) – pea lõigatakse otsast, keha tükeldatakse, kastetakse piimasse, paneeritakse jahuga ja hautatakse-küpsetatakse haudepotis tasasel tulel rohkes koorevõis, millele on lisatud ka toiduõli.

Kuni 1,5 kg haugide puhul on levinud nende üleküpsetamine veiniäädikaga. Kalast võetakse nahaga fileetükid, need kastetakse piimasse, paneeritakse jahuga ning praetakse, seejärel aga pannakse haudenõusse, lisatakse valge veiniäädikas ning keedetakse kalatükke äädikaga, siis lisatakse paksem rõõsk koor ja selle paksendamiseks ka bešamell-kastet. Hautatakse, tõstetakse vaagnale, valatakse üle kastmega, süüakse ära.

Suuremate haugide valmistamiseks on erinevaid viise, nt au beurre blanc, mille puhul kala hautatakse vürtsileemes, tõstetakse vaagnale ja valatakse üle võikastmega, ent enam kui 4 kilo kaaluvaid hauge tavaliselt terve kalana ei valmistata. Suurtest kaladest tehakse hakkliha ja sellest omakorda kalapallikesi, knelle. Parimad knellid saab pea lähedal olevast kalalihast ja haugiknellid (quenelles de brochet) on paljudes prantsuse restoranides lausa esindusroaks.

Allikas:

Koržetsi suur kalaraamat. Tallinn, 2016

Veebruar 2018

Vaata lisaks: