Krevetikrõpsud, Kagu-Aasia algupäraga suupisted, mis on levinud üle kogu maailma. Inglismaal on nende nimeks shrimp ships, USAs shrimp crakers, Saksamaal Krabbenchips, Prantsusmaal chipsà la crevette, Itaalias nuvole di dragojne. Krevetikrõpse turustatakse ka Eestis nii friteeritud kui ka friteerimata kujul.
Krupuk on selle suupiste nimeks Indoneesias ning keropok Malaisias ning nendes maades on krevetikrõpsud rahvusroogade staatuses. Kõlaliselt sarnased nimed on krõpsudel ka Singapuris, Birmas ja Filipiinidel. Indoneesias on krupuk siiski laiem mõiste kui üksnes krevetikrõpsud - krupuk võib olla valmistatud ka peenestatud kalmaaridest, kaladest või köögiviljadest. Versioone on rohkelt. Krevetikrupuki täpsemaks nimeks on Indoneesias krupuk udang. Tüüpiline krupuk on valmistatud kuivatatud ja pulbristatud krevettidest, mis segatakse nisu- või riisijahuga, saago või tärklisega. Lisatakse vett ja soola, sõtkutakse tainas ning rullitakse see õhukesteks (3-4 mm) umbes 5-10 cm läbimõõduga kookideks. Krupukikooke kuivatatatakse päikese käes, seejärel friteeritakse 1-2 minutit rohkes taimeõlis. Friteerimisel krupikikoogid paisuvad ning nende maht suureneb 3-5 korda. Olenevalt õhuniiskusest kaotavad friteeritud krupukid 2-3 tunni jooksul oma krõbeduse. Krõbeduse säilitamiseks pakitakse töönduslikult toodetud krupukid õhukindlatesse pakenditesse. Olenevalt säilitusainete hulgast säilivad nad sellistena 3-9 kuud.
Krupukki pakutakse enam-vähem kõikides Indoneesia rahvusliku köögiga toidukohtades. Seda süüakse eelroana, ent pakutakse ka põhiroogade juurde umbes samamoodi nagu Euroopas leiba. Kauplustes müüakse krupukki nii friteeritud kui ka friteerimata kujul.
Euroopasse jõudis suupiste kõigepealt Indoneesiat koloniseerinud Hollandi kaudu, kus selle nimeks on kroepoek, sealt levisid krevetikrõpsud 20. sajandi teisel poolel kogu Euroopasse.
Jaanuar 2018