Otsingu tulemused:

1. Ahvatis
2. Ahven (Perca fluviatilis)
3. Anisakiaas (anisakidoos)
4. Araali meri
5. Atlandi heeringa põhivorm (Clupea harengus harengus)
6. Atlandi heeringas (Clupea harengus)
7. Balti heeringas
8. Bückling
9. Como järv
10. Dioksiin
11. Eesti järvede loend
12. Eesti kalade süstemaatiline nimestik
13. Emakala (Zoarces viviparus)
14. Emakala inimtoiduna
15. Filee
16. Fileerimine
17. Fileerimine (räim)
18. Graavikala
19. Heincke, Friedrich
20. Hiidräim
21. Hiiu Kalur AS
22. Hiiu-Kärdla kalameeste elust 1920-ndatel
23. Iilastuli
24. Jõesilm (Lampetra fluviatilis)
25. Jääpüük
26. Kala inimtoiduna
27. Kalaait
28. Kalakirjandus
29. Kalandus
30. Kalapaat
31. Kalarand (Tallinn)
32. Kalavõrk
33. Kallaspapp
34. Kammeljas (Scophthalmus maximus)
35. Kastmõrd
36. Kastmõrrapüük
37. kiduma
38. Kiisk (Gymnocephalus cernua)
39. Kilu nimelugu
40. Kiluvõrk
41. Koha (Sander lucioperca)
42. Korgõmäe järv (Väike Mäeräima järv)
43. kuldne meriahven (Sebastes marinus, Sebastes norvegicus)
44. Laagus, Mart (Martin)
45. Landilugu: Toby
46. Lestapüük
47. Lõhi ehk lõhe (Salmo salar)
48. Läänemere heeringas ehk räim (Clupea harengus membras)
49. Läänemere Kalamajanduse Nõukogu
50. Läänemere tursk (Gadus morhua callarias)
51. Läänemeri
52. Mahu silgulaat
53. Meriforell ehk iherus (Salmo trutta morpha trutta)
54. Merisiig (Coregonus lavaretus lavaretus)
55. Meritint (Osmerus eperlanus)
56. Mustjõe alamvesikond
57. Mõrrapüük
58. Noodapüük
59. Noot
60. Paaristraalimine
61. Paatkond
62. Pakrirootslaste elust
63. Pelaagiline traalnoot
64. Pinevõrk
65. Pull
66. Pärnu Kalakombinaat
67. Pügeri järv (Pügare järv, Pügari järv)
68. Raid, Tiit
69. Rakfisk ehk norra hapukala
70. Randal (Phoca vitulina)
71. Rannak Linda
72. rapped (ratked, rookmed, rooked, rööked, suljud, lidemed, sõtked, kitkud, kead, räid, rakid, rajud, räbud, rääsud, solkmed)
73. Riimvee-elustik
74. Ruhnu
75. Räim & heeringas, klassikalised ja uued retseptid
76. Räime puhastamine
77. Räimeroad: hapusilk ehk surströmming
78. Räimevõrk
79. Räimeõng
80. Räimi järv (Mäeräima järv, Mäirame järv, Räime järv, Õrro järv)
81. Rändpüük
82. Salaga
83. Silk
84. Sillivõrk
85. Soolasilk
86. Soomkala
87. Soomuste mahavõtmine
88. Sõbralaat
89. Toby
90. Triivpüük
91. Trolling Spoon (Nils Master)
92. Tursapüük
93. Tursk eestlaste suus
94. Tuulehaug (Belone belone)
95. tuulekala (pärimus)
96. Tuulik, Jüri
97. Töönduskalad
98. Ujuk
99. Varikalad
100. Viidikas ehk harilik viidikas (Alburnus alburnus)
101. Vinnutatud räimed
102. Võrguhark
103. Võrgukivid
104. Võrguparandus
105. Võrgupüük
106. Võrklaev
107. Võrtsjärve alamvesikond
108. Vähimõrd
109. väike tobias (nigli, väiketobias)
110. Õngpüünised

Meriforell ehk iherus (Salmo trutta morpha trutta)

Meriforell ehk iherus (Salmo trutta morpha trutta) on lõheliste (Salmonidae) sugukonna lõhede (Salmo) perekonda kuuluva forelli (Salmo trutta) ökoloogiline vorm.

[Inglise  – sea trout jm; prantsuse - truite de mer; saksa - Meerforelle; kreeka k - thalasopestrofa; itaalia - truta, trutta, trota; portugali truta marinha; hispaania - trucha marina, trucha; leedu – shlakis; läti – taimiņsh; poola – troæ wêdrowna; rootsi – laxöring, havsöring, öring; soome – taimen, meritaimen; norra - ørret, aure; taani – ørred, havørred; vene – кумжа]

Eesti keeles ka norjas, taimo


Joonistus: A.Turovski/Eesti mageveekalad

Taksonoomiast
Viimasel aastakümnel on hakatud forelli käsitlema üheainsa kalaliigina Salmo trutta ning teda ei jagata enam erinevateks alamliikideks, küll aga kõneldakse jätkuvalt tema erinevatest liigisisestest vormidest, morpha'dest. Nii pole meriforell enam alamliik Salmo trutta trutta ja näiteks araali iherus Salmo trutta aralensis, vaid nad esitatakse kujul Salmo trutta morpha trutta ja Salmo trutta morpha aralensis. Kui kõneldakse või kirjutatakse üksnes Salmo truttast, peetakse tavaliselt vaikimisi silmas tema põhivormiks olevat meriforelli.

Kirjeldus
Keha pisut jässakam ja sabavars jämedam kui lõhel. Seljauim tähniline. Sabauime serv tavaliselt sirge või kumer.  Suu ulatub silmast tahapoole. 
Tähnikul kummalgi küljel 15-16 sinakashalli laiku ja rohkesti punaseid täppe. 
Laskujal selg tume (hallikaspruunist -roheliseni), küljed hõbedased, kõht valkjas. 
Meres värvus varieeruv, selg ja küljed enamasti pruunikad või kollased tumepruunide ja tellispunaste tähnidega, need sageli ümbritsetud heledama rõngaga. Tähne rohkesti ka allpool küljejoont (lõhel on neid seal vähe). 
Pulmarüü tagasihoidlik: isastel tekib alalõuale väike konksjätke ja kehal suureneb roosakate tähnide arv, emastel muutub välimus veelgi vähem.

Morfoloogilisi tunnuseid: 
seljauimes 3 ogakiirt ja 8-11 pehmet kiirt; rinnauimes 1 ogakiir ja 11-13 pehmet kiirt; kõhuuimes 1-2 ogakiirt ja 8 pehmet kiirt; pärakuuimes 2-3 ogakiirt ja 8-9 pehmet kiirt; lõpusepiisid 13-21. Soomusvalem: 118  23-25/21-24  122.
Lõpusekaanes aluskaane nurk ulatub eeskaaneni. Sahkluu laba kolmnurkne, selle tagaserval 3-4 hammast. Sahkluu varrel hambad ühes või kahes reas, tipud vasakule või paremale poole viltu. Lõpusekaarel esimesed ja viimased piid käsnjad, tömbi tipuga.

Levik ja eluviis 
Merest jõkke või ojja kudema tulev siirdekala. 
Levinud Põhja-Hispaaniast kuni Barentsi mere lõunaosani idas, Põhjameres Islandini, Läänemeres. Vahemere, Kaspia ja Araali mere valglates levivad teised vormid (S. t. m. caspius, S. t. m. aralensis jt). Ka sisevetes moodustab paikseid vorme, neist Eestis on tuntud jõeforell (S. t. m. fario). Introdutseeritud Austraaliasse jm. Meriforell moodustab paikseid vorme märksa arvukamalt kui lõhe.
Eestis tõuseb kudema umbes 23 jõkke ja 12 ojja.

Sigimine 
Jões ei tõuse meriforell vastuvoolu nii kaugele kui lõhi, lepib ka üsna väikeste ojadega. Esimest korda kudejad keskelt läbi nooremad ja väiksemad kui lõhe puhul: emased reeglina 3-6 a., L 45-70 cm, isased 3-5 a. ja 45-60 cm. 
Jõkketõus algab enamasti augusti lõpul-septembris. Kudemine sarnaneb lõhi omaga, ent pesakühmud on mõnevõrra väiksemad: pikkus tavaliselt 1-1,5 m, laius 0,3-0,5 m, pesalohu sügavus 10-20 cm. 
Kudemine mõjub meriforellile vähem kurnavalt kui lõhele, korduvalt kudevaid meriforelle suhteliselt märksa rohkem kui lõhesid.
Äsjakoetud marjaterade läbimõõt 4,5-5,5 mm. Nende värvus on pisut kahvatum kui lõhe omadel. Absoluutne viljakus tavaliselt 3000-10 000 marjatera, suhteline viljakus 2-3 marjatera. Kooruvate vastsete pikkus (L) enamasti 1,5-1,6 cm.
Meriforellil (nagu lõhelgi) on paikseid kääbusisaseid, kuid ka osa normaalse kasvutempoga isendeist võib jääda sünnijõkke (-ojja) elama, pannes aluse kohalikule jõeforelli asurkonnale.
     
Toitumine enam-vähem sama mis lõhel. Noored söövad jões putukate (peamiselt ehmestiivaliste ja surusääsklaste) vastseid, kirpvähke, väikesi limuseid ja teisi selgrootuid. Meres põhitoiduks kalad (räim, kilu, väike tobias jt.). 
Kudejad ei katkesta jões toitumist, süües lõhe või liigikaaslaste poolt koetud marja, kohati isegi tähnikuid. Ka jões elavad forellitähnikud ei ütle minemauhutud marjateradest ära.
Eesti vetes kudevate meriforellide toitumisränded meres on palju lühemad kui lõhel, piirdudes valdavatel juhtudel Läänemere keskosa ja Soome lahega.

Noorkalu kasvatatakse Põlula Kalakasvatuskeskuses (Lääne-Virumaal) ja Õngu noorkalakasvanduses (Hiiumaal). Varude looduslik taastootmine enam-vähem stabiilne Soome lahe valglas, kuid ebarahuldav Liivi lahe valglas ja Saaremaal.

Kasv ja vanus 
Tähnikueas kasvab meriforell jões pisut kiiremini kui lõhi, ent meres jääb viimasest kiiresti maha: kolmeaastaste pikkus (L) tavaliselt 30-32 cm, kaal 400-550 g, viieaastased vastavalt 57-60 cm ja 1,8-2,3 kg, seitsmeaastased 69-73 cm ja 3,2-4 kg, kümneaastased 78-83 cm ja 4,9-6,1 kg. 

Senine kaalurekord Eesti vetes 11,4 kg (Keila jõgi, 1938)
Maailmarekordid: 19,3 kg (Soome, Loviisa lähedal, 1964), 19 aastat (5,6 kg, kudenud 11 (!) korda, Shotimaa, 1930-ndad aastad).
FishBase's suurim pikkus 140 cm, suurim kaal 50 kg, pikim eluiga 38 a.

Aastane kogupüük maailmas aastail 2000-2011 oli 3391— 4743 tonni. Suurimad püüdjad Hispaania, Türgi, Poola ja Soome. Eesti aastane väljapüük (FAO andmetel) sellel ajavahemikul 9-19 tonni.
Nagu lõhe puhul, nii saadakse ka meriforelli toidukalaks märksa suuremal määral kasvatatud kaladena, kui ulukkaladena. Aastased toodangumahud on jätkuvas kasvamises: aastast 1991 kuni aastani 2007 suurenes nuumkala kogus 2 326 tonnilt 16 943 tonnini. Suurimaks meriforelli kasvatajaks on Venemaa. Lõhe kasvatusmahtudele jäävad meriforelli tootmismahud maailmas küll enam kui sajakordselt alla.

Liha ei jää kvaliteedilt lõhe omale  alla.

Allikad:
E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001
Salmo trutta FishBase's (mai, 2014)
Rein Järvekülg. Meriforellist ja meriforellijõgedest. Kalastaja nr 60
    


Vaata lisaks:

Järveforell (Salmo trutta morpha lacustris)
Forell (Salmo trutta)
Jõeforell (Salmo trutta morpha fario)
Lõhed (Salmo)