Kalapeedia Otsing Kaastöö

Jõeforell (Salmo trutta morpha fario) on lõheliste (Salmonidae) sugukonna lõhede (Salmo) perekonda kuuluva forelli (Salmo trutta) ökoloogiline vorm.

[Inglise – brown trout; leedu – margasis upëtakis; läti – strauta forele; poola – pstr±g potokowy; rootsi – bäcköring; saksa – Bachforelle; hollandi - beekforel; soome – purotaimen, tammuka; taani – bækørred; vene – ручьевая форель; türgi - dere alabalığı]

Eesti keeles on kasutusel olnud ka nimekujud eerus, eherus, hõrn, hõrnas, jõelõhe, kires, lõhenik.

Foto: Erkki Juronen/Kalale.ee

Kirjeldus 

Kehakujult sarnane meriforelliga, ent viimasest pisut jässakam. Hambad sahkluul tugevamad ja püsivamad kui meriforellil. Värvus väga varieeruv. Selg enamasti tumerohekas või -pruunikas, vahel must. Selg ja küljed kaetud mustade ja punaste tähnidega, esimesi rohkem küljejoonest ülalpool, teisi sellest allpool. Tähnid enamasti heleda äärisega. Noortel isenditel külgedel tumedad tähnikutele tüüpilised ristlaigud. Suguküpsete (eeskätt emaste) küljed sageli sinakashõbedase varjundiga. Isased emastest tavaliselt tumedamad, nõekarva varjundiga. Kõht valkjas. Kudemisajal tekib isaste alalõuale vaevu märgatav kõhrkonks.

Morfoloogilisi tunnuseid: Seljauimes (2)3-4(5) ogakiirt ja 8-12 pehmet kiirt; rinnauimes 1 ogakiir ja 10-13 pehmet kiirt;

kõhuuimes 1 ogakiir ja 7-10 pehmet kiirt; pärakuuimes 2-4 ogakiirt ja 6-10 pehmet kiirt; lõpusepiisid 17-22; soomusvalem 115  20-24/20-22  123.

Levik ja eluviis 

Forelli paikselt vooluvetes elav vorm. Algselt levinud valdavas osas Euroopast. Vahemere valglas, Lähis-Idas ja Kesk-Aasias teised vormid. Introdutseeritud Euroopast mitmele poole Aasiasse, Aafrikasse, Põhja-Ameerikasse ja Uus-Meremaale.

Eestis elab rohkem kui sajas vooluveekogus. 20. sajandil asustatud paljudesse (üle 30) jõgedesse ja ojadesse. Eelistab puhta, jaheda ja kiire veevooluga elupaiku, ent talub ka suhteliselt sooja eutroofset vett. Peamine levikutegur on sobivate kudemistingimuste olemasolu. 

Noored hoiduvad rohkem kärestike lähedale, vanemad hõivavad sügavamad võrengud, kaldauurded ja muud varjekohad.

Piir meriforelli ja jõeforelli vahel on ebamäärane: meriforell võib jääda pärast kudemist jõkke elama, jõeforell aga minna pärast kudemist merre, st nad võivad muutuda siirdekalast paikseks kalaks ja vastupidi.

Sigimine 

Suguküpsus saabub emastel enamasti 3-4-aastaselt (L 23-32 cm), isastel keskeltläbi aasta nooremalt (19-27 cm). Koeb tavaliselt oktoobri keskpaigast novembri lõpuni, allikalistes vetes veel ka jaanuaris. Kudemise algul vee tº reeglina 6-7 ºC, lõpul kraad vähem. Koelmud kiirevoolulistes kruusase põhjaga kohtades. Küpse oran¾i marjatera läbimõõt 4-5,2 mm, suhteline viljakus enamasti kolme marjatera ümber. Mari haudub kruusa all harilikult 3-5 kuud, kooruvate vastsete pikkus (L) reeglina 1,5 cm.

Toitumine 

Sööb peamiselt põhjas elavaid selgrootuid, oluliseks võib saada ka õhutoit. Suurtele forellidele langevad kohati saagiks hiired, konnad ja kalad (viimastest peamiselt lepamaim).

Kasv ja vanus 

Jõeforell kasvab meriforellist mitu korda aeglasemalt, seda eriti pärast suguküpseks saamist. 

Eesti tingimustes on jõeforelli keskmine kasvutempo järgmine: aastased 8-9 cm (L) ja 4,5-7 g, kolmeaastased 25-28 cm ja 750-900 g, kümneaastased 50-53 cm ja 1,25-1.5 kg. Emased ja isased kasvavad ligikaudu sama kiiresti.

Kasvu- ja vanuserekordid ebaselged. Eestis võib kindlate andmete põhjal rekordkaaluks lugeda 6,25 kg (L 78 cm, emane; püüdis 18. mail 1983 Vello Klemm Prandi jõest spinninguga). 

Maailmarekordiliseks kaaluks arvatakse olevat 9,07 kg (Inglismaa, 1866). 

Suurimaks vanuseks võib pidada 49 aastat, nii kaua olevat T¹ehhoslovakkias ühes allikatiigis elanud forell, kes toidupuuduse tõttu sai küll vaid 43 cm pikkuseks.

Eestis töönduslikku tähtsust jõeforellil pole, ent spordikalana on ta üks hinnatumaid. 

Liha väga maitsev, kuigi jääb rasvasuselt (2-3%) ja kalorsuselt (100-105) lõhe omale alla.

Harrastuspüük peamiselt spinningu ja lendõngega. Aastane kogupüük mõne tonni ümber. 

Varude hoidmiseks väga vajalik jõe (oja) loodusliku ilme säilitamine, seal tuleks vältida melioratsioonitöid ja hüdroehitiste rajamist (sealhulgas vanade paisude taastamist). 

Allikad:

E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001

Purotaimen Wikipedias

Rein Järvekülg. Forell, meie vete kaunitar. Kalastaja nr 47