Kalapeedia Otsing Kaastöö

Meriforell ehk iherus (Salmo trutta morpha trutta) on lõheliste (Salmonidae) sugukonna lõhede (Salmo) perekonda kuuluva forelli (Salmo trutta) ökoloogiline vorm.

[Inglise  – sea trout jm; prantsuse - truite de mer; saksa - Meerforelle; kreeka k - thalasopestrofa; itaalia - truta, trutta, trota; portugali truta marinha; hispaania - trucha marina, trucha; leedu – shlakis; läti – taimiņsh; poola – troæ wêdrowna; rootsi – laxöring, havsöring, öring; soome – taimen, meritaimen; norra - ørret, aure; taani – ørred, havørred; vene – кумжа]

Eesti keeles ka norjas, taimo

Joonistus: A.Turovski/Eesti mageveekalad

Taksonoomiast

Viimasel aastakümnel on hakatud forelli käsitlema üheainsa kalaliigina Salmo trutta ning teda ei jagata enam erinevateks alamliikideks, küll aga kõneldakse jätkuvalt tema erinevatest liigisisestest vormidest, morpha'dest. Nii pole meriforell enam alamliik Salmo trutta trutta ja näiteks araali iherus Salmo trutta aralensis, vaid nad esitatakse kujul Salmo trutta morpha trutta ja Salmo trutta morpha aralensis. Kui kõneldakse või kirjutatakse üksnes Salmo truttast, peetakse tavaliselt vaikimisi silmas tema põhivormiks olevat meriforelli.

Kirjeldus

Keha pisut jässakam ja sabavars jämedam kui lõhel. Seljauim tähniline. Sabauime serv tavaliselt sirge või kumer.  Suu ulatub silmast tahapoole. 

Tähnikul kummalgi küljel 15-16 sinakashalli laiku ja rohkesti punaseid täppe. 

Laskujal selg tume (hallikaspruunist -roheliseni), küljed hõbedased, kõht valkjas. 

Meres värvus varieeruv, selg ja küljed enamasti pruunikad või kollased tumepruunide ja tellispunaste tähnidega, need sageli ümbritsetud heledama rõngaga. Tähne rohkesti ka allpool küljejoont (lõhel on neid seal vähe). 

Pulmarüü tagasihoidlik: isastel tekib alalõuale väike konksjätke ja kehal suureneb roosakate tähnide arv, emastel muutub välimus veelgi vähem.

Morfoloogilisi tunnuseid: 

seljauimes 3 ogakiirt ja 8-11 pehmet kiirt; rinnauimes 1 ogakiir ja 11-13 pehmet kiirt; kõhuuimes 1-2 ogakiirt ja 8 pehmet kiirt; pärakuuimes 2-3 ogakiirt ja 8-9 pehmet kiirt; lõpusepiisid 13-21. Soomusvalem: 118  23-25/21-24  122.

Lõpusekaanes aluskaane nurk ulatub eeskaaneni. Sahkluu laba kolmnurkne, selle tagaserval 3-4 hammast. Sahkluu varrel hambad ühes või kahes reas, tipud vasakule või paremale poole viltu. Lõpusekaarel esimesed ja viimased piid käsnjad, tömbi tipuga.

Levik ja eluviis 

Merest jõkke või ojja kudema tulev siirdekala. 

Levinud Põhja-Hispaaniast kuni Barentsi mere lõunaosani idas, Põhjameres Islandini, Läänemeres. Vahemere, Kaspia ja Araali mere valglates levivad teised vormid (S. t. m. caspius, S. t. m. aralensis jt). Ka sisevetes moodustab paikseid vorme, neist Eestis on tuntud jõeforell (S. t. m. fario). Introdutseeritud Austraaliasse jm. Meriforell moodustab paikseid vorme märksa arvukamalt kui lõhe.

Eestis tõuseb kudema umbes 23 jõkke ja 12 ojja.

Sigimine 

Jões ei tõuse meriforell vastuvoolu nii kaugele kui lõhi, lepib ka üsna väikeste ojadega. Esimest korda kudejad keskelt läbi nooremad ja väiksemad kui lõhe puhul: emased reeglina 3-6 a., L 45-70 cm, isased 3-5 a. ja 45-60 cm. 

Jõkketõus algab enamasti augusti lõpul-septembris. Kudemine sarnaneb lõhi omaga, ent pesakühmud on mõnevõrra väiksemad: pikkus tavaliselt 1-1,5 m, laius 0,3-0,5 m, pesalohu sügavus 10-20 cm. 

Kudemine mõjub meriforellile vähem kurnavalt kui lõhele, korduvalt kudevaid meriforelle suhteliselt märksa rohkem kui lõhesid.

Äsjakoetud marjaterade läbimõõt 4,5-5,5 mm. Nende värvus on pisut kahvatum kui lõhe omadel. Absoluutne viljakus tavaliselt 3000-10 000 marjatera, suhteline viljakus 2-3 marjatera. Kooruvate vastsete pikkus (L) enamasti 1,5-1,6 cm.

Meriforellil (nagu lõhelgi) on paikseid kääbusisaseid, kuid ka osa normaalse kasvutempoga isendeist võib jääda sünnijõkke (-ojja) elama, pannes aluse kohalikule jõeforelli asurkonnale.

     

Toitumine enam-vähem sama mis lõhel. Noored söövad jões putukate (peamiselt ehmestiivaliste ja surusääsklaste) vastseid, kirpvähke, väikesi limuseid ja teisi selgrootuid. Meres põhitoiduks kalad (räim, kilu, väike tobias jt.). 

Kudejad ei katkesta jões toitumist, süües lõhe või liigikaaslaste poolt koetud marja, kohati isegi tähnikuid. Ka jões elavad forellitähnikud ei ütle minemauhutud marjateradest ära.

Eesti vetes kudevate meriforellide toitumisränded meres on palju lühemad kui lõhel, piirdudes valdavatel juhtudel Läänemere keskosa ja Soome lahega.

Noorkalu kasvatatakse Põlula Kalakasvatuskeskuses (Lääne-Virumaal) ja Õngu noorkalakasvanduses (Hiiumaal). Varude looduslik taastootmine enam-vähem stabiilne Soome lahe valglas, kuid ebarahuldav Liivi lahe valglas ja Saaremaal.

Kasv ja vanus 

Tähnikueas kasvab meriforell jões pisut kiiremini kui lõhi, ent meres jääb viimasest kiiresti maha: kolmeaastaste pikkus (L) tavaliselt 30-32 cm, kaal 400-550 g, viieaastased vastavalt 57-60 cm ja 1,8-2,3 kg, seitsmeaastased 69-73 cm ja 3,2-4 kg, kümneaastased 78-83 cm ja 4,9-6,1 kg. 

Senine kaalurekord Eesti vetes 11,4 kg (Keila jõgi, 1938)

Maailmarekordid: 19,3 kg (Soome, Loviisa lähedal, 1964), 19 aastat (5,6 kg, kudenud 11 (!) korda, Shotimaa, 1930-ndad aastad).

FishBase's suurim pikkus 140 cm, suurim kaal 50 kg, pikim eluiga 38 a.

Aastane kogupüük maailmas aastail 2000-2011 oli 3391— 4743 tonni. Suurimad püüdjad Hispaania, Türgi, Poola ja Soome. Eesti aastane väljapüük (FAO andmetel) sellel ajavahemikul 9-19 tonni.

Nagu lõhe puhul, nii saadakse ka meriforelli toidukalaks märksa suuremal määral kasvatatud kaladena, kui ulukkaladena. Aastased toodangumahud on jätkuvas kasvamises: aastast 1991 kuni aastani 2007 suurenes nuumkala kogus 2 326 tonnilt 16 943 tonnini. Suurimaks meriforelli kasvatajaks on Venemaa. Lõhe kasvatusmahtudele jäävad meriforelli tootmismahud maailmas küll enam kui sajakordselt alla.

Liha ei jää kvaliteedilt lõhe omale  alla.

Allikad:

E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001

Salmo trutta FishBase's (mai, 2014)

Rein Järvekülg. Meriforellist ja meriforellijõgedest. Kalastaja nr 60