Angerjas (Anguilla anguilla)

Eluviis. Eelistab mudase põhjaga madalat suvel hästi läbisoojenevat vett, ei ela ummuksisse jäävates veekogudes. Öise eluviisiga, päevaajal peitub mudasse või kivide ja rampade varju. Talvel soikeseisundis.

Tungival vajadusel võivad roomata märga rohtu mööda ühest veekogust teise (seda võimaldab hästi arenenud võime naha kaudu hingata), mis andnud aluse  juttudele angerja käimisest herneid söömas.

Toitumine. Peamiseks toiduks põhjaloomastik, suurematel ka väikesed (kuni 7 g) põhjaeluviisiga kalad. Võib muutuda toidukonkurendiks bentostoidulistele kaladele (näiteks Võrtsjärves latikale suurte surusääsklaste vastsete eelistamise tõttu). Sööb aktiivsemalt öösiti, kasutades seejuures oma erakordselt peent haistmismeelt. Kõige intensiivsem toitumine mais-juunis ja augustis-septembris, kesksuvel kõrgenenud vee tº puhul sööb vähem. Alla 8 ºC lõpetab toidu otsimise, langedes taliuinakusse. Ka kudemisrände ajal peab paastu.

Riigid, kelle vetes elutseb euroopa angerjas: Albaania, Al¾eeria, Austria, Valgevene, Belgia, Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, T¹ehhi, Taani, Egiptus, Eesti, Fääri saared, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Gibraltar, Kreeka, Island, Iirimaa, Itaalia, Läti, Liibanon, Liibüa, Leedu, Luksemburg, Makedoonia, Moldova, Montenegro, Maroko, Holland, Norra, Poola, Portugal, Rumeenia, Venemaa, Serbia, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, ©veits, Süüria, Tuneesia, Türgi, Ukraina, Suurbritannia

Sigimine. Eesti kalastiku ainuke katadroomne liik, kes läheb kudema koduvetest kaugemale, Atlandi ookeani kõige soolasema ja soojema veega piirkonda, mis tuntud Sargasso merena. Kudemisrännet alustanud emased on meie vetes enamasti 65-85 cm pikkused (L), isased neist aga peaaegu poole lühemad (35-45 cm). Ränne pärivoolu (mere suunas) harilikult juulist oktoobrini. 

Läänemere kesk- ja lõunaosas omandavad hõbemusta pulmarüü ja süvaveekaladele tüüpilised suured silmad. Kudemisrände ajal ei toitu üldse. Arvatakse, et angerjas kasutab koelmule jõudmiseks Sargasso merest algavale Golfi hoovusele vastupidise suunaga süvahoovust (selle kiirus 2,8 km sügavuses kuni 15 km ööpäevas). 

Kudemine Sargasso meres 6-7 km-se süviku kohal 300-500 m sügavuses veepinnast, kohas, kus jahe põhjahoovus tõuseb ülespoole, muutudes pindmiseks soojaveeliseks Golfi hoovuseks. Ärakudenud angerjad surevad.

Koetavad marjaterad väikesed, ent hästi rohkearvulised (suhteline viljakus arvatakse olevat keskmiselt 1500 marjatera ümber). Vertikaalne hoovus tõstab viljastatud marjaterad ülespoole, neist kooruvad 2,5-3 mm pikkused läbipaistva liblekese taolised vastsed, kes satuvad Golfi hoovusesse, liikudes koos sellega idasuunas. Aasta pärast on nad Atlandi ookeani keskosas, umbes 4 cm pikkused, meenutavad väliselt pajulehte. Veel aasta hiljem vastsed ligi poole pikemad, jõudnud Aafrika ja Euroopa ranniku lähedale. Jõgede suudmealal magedamas vees algab moone, maimud algul üsna läbipaistvad (nn. klaasangerjad, L 6-8 cm). Nad püüavad pääseda magevette, tõustes merre suubuvatesse jõgedesse. Hispaanias toimub see põhiliselt novembrist jaanuarini, Prantsusmaal ja Inglismaal veebruarist maini. Läänemerre jõuavad noorangerjad veel hiljem, juba värvunud kehaga. Eesti rannikuvetes on loodusliku rändega tulnud angerjad reeglina vähemalt 22-25 cm pikkused (L), vanusega (moondest alates) üle ühe aasta. Siin vaibub nende rännutuhin, paljud jäävadki merelahtedesse paikselt elama, teised tõusevad siiski jõgede kaudu sisemaale.

Angerja areng (ülalt alla): eelvastne kohe pärast koorumist (3,5 mm); aastane vastne (4 cm); 

kaheaastane vastne (7,5 cm); vastne moonde ajal (7 cm); moonde lõpetanud klaasangerjas (6,5 cm). 

Kasv ja vanus. Eesti vetes aastased (moondest alates, vastseiga arvestamata) keskmiselt 15-16 cm pikkused (L) ja 4,5-6 g raskused, kolmeaastased 36-38 cm ja 70-85 g, viieaastased 53-56 cm ja 240-300 g, seitsmeaastased 65-69 cm ja 480-600 g, kümneaastased 76-81 cm ja 0,8-1 kg, viieteistaastased 91-96 cm ja 1,3-1,6 kg. Teiste kaladega võrreldes võib seda kasvutempot pidada keskmiseks. Isased kasvavad erandlikult kuni 58 cm pikkuseks ja 280 g raskuseks, tavaliselt jäävad palju väiksemaks.

Eestis teadaolevalt suurim angerjas (5,3 kg) saadi Matsalu lahest (Läänemaalt) 1934. aastal. Vanuserekord 22 aastat (L 106 cm, 2,3 kg, Võrtsjärv, 1979). 

Senised maailmarekordid: L 133 cm, 6,599 kg (Holland, Ijsselmeer, 1966), 88 aastat, ent L vaid 40 cm (Rootsi, akvaarium, 1948).

Varud.  Eesti peamiseks angerjapüügipiirkonnaks on muutunud Võrtsjärv, aastasaak seal on enamasti 30-50 t. Et sealsed varud looduslikul teel  ei täiene, siis püsivad need vaid sisselastud klaasangerjate arvel. 

Eesti rannikumeres angerjasaak enamasti vaid 10-20 t aastas. Peipsist saadakse Võrtsjärvest lahkunud angerjaid kuni 0,5 t aastas, teistest Eesti siseveekogudest veelgi vähem.

Töönduslik püük toimub peamiselt mõrdadega, meres kohati ka põhjaõngedega. Tähtsamad püügihooajad mais-juunis ja augustist oktoobrini. Peamine harrastuspüük piiratud arvu põhjaõngedega. Viimaste söödaks soovitatakse kasutada vaid suuremaid vihmausse ehk ööusse (angerjate lemmiksööta) või väikesi kalu. Tavaline väiksem vihmauss ei sobi, sest seda võtavad peamiselt alamõõdulised angerjad. Harrastuspüük viimasel ajal ametlikel andmeil kokku vaid tonni-paari ümber aastas. Püütakse ainult emaseid, isased kasvavad harva vajaliku suuruseni.

Liha erakordselt maitsev ja väärtuslik, väga kõrge rasvasisaldusega (10-40%) ja kalorsusega (300-400). Töötlemiskaod väikesed, 15-20% angerja üldkaalust.

Taksonoomiast. Perekonnas on 19 angerjaliiki ja 6 alamliiki. Teistest liikidest, esmajoones ameerika angerjast (Anguilla rostrata), keda on leitud ka Euroopast, nt Taani vetest, saab euroopa angerjat kõige kindlamini eristada DNA analüüsi põhjal, muude tunnuste alusel pole määramine niisama kindel. Vahetegemine on hõlpsam klaasangerja staadiumis - euroopa angerjad on klaasangerjatena peaaegu alati pikemad kui 6cm, teised angerjaliigid lühemad. Aidata võib ka selgroolülide loendamine: ameerika angerjal on neid reeglina vähem (102-112, tavaliselt 106-108), euroopa angerjal rohkem (111-119, tavaliselt 114-116). Islandil, kus on nii euroopa kui ka ameerika angerja asurkonnad, on leitud ka nendevahelisi hübriide.