Angerjas (pärimus)
Alltoodu pärineb Mall Hiiemäe kirjutisest "Kakskümmend kaks kala eesti rahvausundis"
Kalapüügil kehtiva nimetabu sunnil on angerjat teisisõnu nimetatud, nagu rästikutki, va põõsaalune, va pikk. Väikese angerja kohta öeldi Kuusalus nulk, läänerannikul viu, vantsus, Ruhnu saarel rootsipäraselt ualan (vrd rootsi k ål, saksa k Aal).
Tänapäevalgi tuntud rahvauskumuse järgi ilmuvad angerjad öösi hernepõllule herneid sööma: Vanasti ööti, ät angerjas keib ernepöldus öösse, keib ernid söömas. Siis riputud tuhka maha, siis neeb, kas on öösse tulnd. Angerjas keib rohu sees kiiresti, oo tugevas musklis kala. Ma ise pole söust ernepöldus keimist neind, aga sedasi reegiti küll. KKI, KS < Kihelkonna khk, Viki k - V. Sibul (1984).
Veest välja ronivat nad siis, kui hernes õitsema hakkab, hallaöödega herneskäimise huvi vaibuvat (Kihnu). Ridalast pärit teate järgi söövad angerjad hernelesti.
Lääne-Euroopa pärimuses söövad angerjad nii herneid kui ube (HDA I: 1), ent kalateadlaste väitel on need kujutelmad seosesse viidavad selle kalaliigi tuhandete kilomeetrite pikkuse teekonnaga Sargasso merre kudema. Ervin Pihu kirjutab: «Meie sisevetes elavaid angerjaid tabab rännutuhin enamasti suvekuudel. Nad jätavad maha kodused karjamaad ja lähevad pärivoolu, ikka mere poole. Vajaduse korral on angerjad võimelised roomama märga rohtu mööda ühest veekogust teise. Seda võimaldab nii nende väike lõpusepilu, mis takistab lõpuste kuivamist, kui ka hingamine naha kaudu. Katsed on näidanud, et niiskes õhus võtab angerjas oma limase naha kaudu vastu kuni 4/5 hingamiseks vajalikust hapnikust. Seetõttu lähevad angerjad maismaaekskursioonidele peamiselt vihmastel öödel. Ilmselt siitkohalt saavadki alguse jutud angerjate käimisest põllul herneid söömas. Seda ei maksa siiski uskuda: angerjaid sunnivad veest välja tulema hoopis tõsisemad põhjused kui nõrkus kaunviljade vastu.» (Pihu 1987: 115).
Angerja maaletuleku, üldse rände seost ilmastikuoludega on mainitud Pärnumaa pärimusteadetes. Ta rändavat müristamise ilmaga (Pärnu l), kui angerjas maal, on peatselt kurja ilma, tormi ja sadu oodata (Saarde). Tõstamaalt pärineb kirjapanek, et kui oo maatuul, ega siis angerjuid saa, ei lähe mõrda. Nõnda on ka tegelikkuses: veest välja eelistavad angerjad ilmuda sajuse (niiske) ilmaga, maatuulega hoiduvad nad sügavamale vette, sest tuul puhub sooja pinnavee avamerele (võimalus võrku sattuda on väike).
Angerjas on rahvausundis üks mao esinemiskujusid või siis eeldatakse mõlemate ühist algupära. Loetletud on mitmeid ühiseid omadusi. Nii angerjas kui maod on pika kehaga, liiguvad loogeldes. Madusidki võib näha vees ujumas; nii rästikut kui angerjat on usutud poegi ilmale toovat sünnitamise teel. Võrreldakse kogunemist kobarasse: Sügise annerid on põhjas üksteise juures justkut ussid kännu-kivi all (Pöide). Trükisõnas leidub uskumus, et angerjas sureb, kui talle mingi terasest asi peale pannakse (Wiedemann 1876: 456). Arhiiviteadete järgi ei sure ta enne päikese loojumist nii nagu madugi. See tõdemus on paljude rahvaste usundis (vrd Leach 1984: 338). Tegelikult võib angerjas niiskes õhus elada enam kui ööpäeva (Loomade elu 4, 1979: 182). Angeras oo ermus visa ingega, veta senel pee otsast ee, elab, leiga tükkideks, elab, panni peel ka veel esteks tükid liikuvad. Reegida, et angeras enne päikese loojaminemest äi suregid. Ise surnd angerad aga lehvad mürgiseks. KKI, KS < Emmaste khk, Sõrve k - J. Kõmmus (1971).
Häädemeeste teate järgi mereussil kihvti ei olevat. Karuse kihelkonnast talletatud hinnangu järgi aga angerjal oo suur sapp, ta oo neuke vihasem loom. Kuigi angerjat öeldi tekkinud olevat mao sabapoolest, teati, et ta veri on mürgine. Rahvameditsiinis leidub õpetus, et lapsel saab kõhuusse kaotada angerjanahaga pekstes, kusjuures nahata angerjas tulevat kellelegi asjassepühendamatule sisse sööta.
Peaaegu kõik angerja tekkelood lähtuvad tema sarnasusest madudega. Nii on ka teistel rahvastel (vrd Dänhardt 1907: 171-172; 1909: 109). Üleminek maost angerjaks või vastupidi, angerjast maoks võib usundilistes teadetes toimuda n-ö iseeneslikult, kuivõrd see on ette määratud Jumala enda (vrd Aa US 62) vm piiblitegelase poolt. Legendilised seletusversioonid on järgmised:
1. Jumal, olles loonud ühe pika looma, lõi ta pooleks.2. Jumal nägi, kuidas madu hanepoja tappis, ning määras ühe poole maost angerjaks inimestele süüa.3. Kui madu Eevat pettis, lõi Jumal ta pooleks; sabapool läks merre angerjaks, peapool jäi maale maoks naistele tappa.4. Madu soovitas Jumalal inimesed ära needa, karistuseks lõi Jumal ta pooleks.5. Jumal (ka: Jeesus apostlitega, Jeesus ja Peetrus) nägi magavat Sarvikut (ka: karu), kel suust ila jooksis. Jumal (Jeesus) lõi kepiga ila pooleks, sellest said madu ja angerjas.6. Mereelukas küsis Peetruselt, kumb neist on targem; Peetrus lõi ta kepiga pooleks ning määras ühe poole kõige magusamaks kalaks, teise kõige vihasemaks loomaks maa peale.7. Mooses murdis oma kepi katki, viskas ühe tüki angerjaks merre, teise maoks metsa.8. Jumal ja Kurat lõikasid nööri; kuradipoolne tükk hammustas ja sellest sai madu, Jumala vettevisatud nööritükist sai angerjas (Lutsi versioon).
Usundilised teated ja teateks fragmenteerunud, näivalt jumaliku algeta tekkelood on järgmised:
1. Kui kevadel müristab esmalt mere pool, tulevad angerjad maale madudeks, kui maa pool, lähevad maod jõgedesse ja suvel on palju angerjaid.2. Angerjad, kes esimest müristamist kuulevad kuival maal olles, jäävad madudeks.3. Kui tuul puhub mere (järve) poolt, tulevad angerjad maale madudeks, kui maa poolt, lähevad merre (järve) angerjateks. Rannarootslastel seostub see uskumus jüripäevaga (23. aprill) (Russwurm 1861: 182).4. Angerjas on meremadu.5. Kui angerjas nõgeste sisse satub, muutub ta maoks.6. Angerjas on mao poolvenda (ka: seesama, mis madu; mao järglane).7. Mao teine pool läks merre, teine metsa (ka: sabapool läks merre, peapool jäi maale).8. Kui madu läheb vette, siis muutub ta üheksa päevaga angerjaks.9. Angerjas tagus teda hammustanud madu, kuni see veest ära maale läks.10. Madu saab angerjaks, kui maal elu halvaks läheb.
Maa-aluste veeteede olemasolu ilmneb kohamuistendites mingi ühest veekogust maa-alutsi teise kandunud asitõendi kaudu, traditsiooniomaselt on selleks kellukesega part või hani, härjaike vms. Asitõendi funktsioonis on kelluke ka mao kaela seotuna. Nimelt tapnud kalamehed mao, pannud talle kuljuse kaela ja visanud ta jõkke, kuid mõne aasta pärast leitud kelluke angerja kaelast. Tegemist pole ühekordse fabuleeringuga. Uskumusele rajanev üldtuntud rahvajutt magavale inimesele suhu ronivast ussist saab analoogse asitõendi käikutoomisega uue suunitluse ja kujuneb tekkemuistendiks.
Angõrja tekkomine. Vanast oll üts naane hainal olno. Hainamaa oll vii veereh olno, niikui no om. Naasel olno ka lats ja latsõ jaost häll hainamaa pääle üles lüüdö. Naane tennö, tennö haina, kõrraga naano lats ikma. Naane lännö last kaema, nännö, et huss lät parajedi latsõlõ suuhtõ. Haarno siss rutto sõlõ kaalast ja tsusano sõlo tuu hussilõ hanna sisse ja tõmmano hussi latsõ suust tagase ja visano vette. Hussist saanu angõrja. Tä om ka hussi muudo, ommava hussi teo ja laosõ niisama poigõ kui huss - muu kala kudõsõ maräga, angõrjal aga ommava poja kõtuh. Ka üteldäs, et inne käü säidse liina ar - ko inämb kostke kallo ei saa, siss võit angõrjat süvvä. ERA II 155, 122/3 (32) < Setu, Mäe v - N. Sõrmus (1937).
Selle jututeisendi lõpul leidub vihje angerja söömise keelule või söömisest keeldumisele. Eestlasedki kuulusid varem rahvaste hulka, kes angerjat söögikalaks ei pea. Veel 19. sajandil oli angerjapüük juhuslik, sest et seda kala tema välimuse tõttu põlati (Luts 1998: 121). Angerja sarnasuse tõttu madudega on keeldutud seda kala söömast ka siis, kui oldi veendunud, et tegemist pole roomajaga. Eelarvamuslikku suhtumist reedab hinnang: Söön külma südamega, ei ole ia (Noarootsi). Nimetus sakste kala halvustab nii angerjat kui selle sööjaid: Angerjas ollev uss. Uss ollev pooleks lööd. Teine pool läin meresse, ollev sakste kõige parem kala, teine on metsas uss ja teeb kurja. RKM II 177, 171 (46) < Tõstamaa khk, Läilaste k - E. ja H. Tampere (1964).
Piiblis on madu kuradi tööriist ja kurjuse kehastus. Angerja toidukstarvitamise sätestavad kirjakohad Vanast Testamendist: Mooses keelab oma rahval süüa veeolendeid, kel pole soomuseid või uimi, sõnadega: «Olgu nad sul jälgid» (3 Mo 11, 9-12; 5 Mo 14,9-10). C. Russwurm (1861: 182) kirjutab 19. sajandi keskpaiga lääneranniku olude kohta, et kuigi angerjas on legendi järgi kõige maitsvama lihaga, tuleb eestlastel ja (ranna)rootslastel angerja söömist tema suguluse pärast maoga harva ette. Setumaalt pärit mööndused selle kala söömise kohta pigem rõhutavad keeldu kui peavad angerja söömist õigustatuks. Nimelt olevat Jumal andnud loa angerjat süüa ainult lastootaval naisel ja sedagi siis, kui tal väga suur kalanälg on ja kümnes linnas kala saada pole.
Lüroeepiline rahvalaul «Mehetapja» (varem «Maie laul») on sugestiivne järkjärgulise pingetõusuga ballaad oma mehe hukanud ja veresüü koorma all põgenevast naisest. Kelle poole naine ahastades ka ei pöörduks, kõik keelduvad teda varjamast. Tundub, et varianditi esitatud lõpuvärsi sõnavalikut Mai läks angerjaks meresse pole määranud vormiline sobivus (samuti sobiksid: ahvenaks, latikaks, kammeljaks, kalaksi vms), vaid lähtutud on angerja usundilisest tähendusest.
Allikas:
Mall Hiiemäe. Kakskümmend kaks kala eesti rahvausundis. Mäetagused nr 11