Angerjapüük Eestis
Angerjapüük Eesti rannamerest ja sisevetest levis ulatuslikumalt 20. saj algul, kui angerjas leidis delikatesskalana turustamist suurlinnades ja välismaal. Siinsete kalurite püütud angerjad osteti elusatena kokku ja viidi välismaale sumplaevadega. 1930-ndatel eksporditi aastas ca 200 t angerjaid.
1930-il aastail võeti kasutusele spetsiaalne püügivahend bottengarn. Peamised püügipiirkonnad olid Saaremaa ida- ja kagurannikul, Väinameres, Kihnu ja Ruhnu ümbruses ja põhjarannikul. (nt 1935 andis Saaremaa 35,9% ja Läänemaa 22,9% kogu Eesti angerjatoodangust, mis moodustas 1,9% Eesti merekalasaagist ja 10,1% selle rahalisest väärtusest.)
1970-ndaiks aastaiks kandus angerjapüügi põhiraskus sisevetele, peamiselt Võrtsjärvele, kuhu pidevalt toodi angerjamaime (nt 1977 püüti sealt 3 korda rohkem angerjaid kui merest).
Angerjaid püütakse mõrdadega (angerjamõrd) ning jadaõngedega. Minevikus raiuti angerjaid ahinguga jää alt kivivaredest, kus nad talvituvad (nnsosimine). Tehti ka kunstlikke kivilõkse (kantsid) ja okstest kubusid, kuhu angerjad sisse pugesid ja kust neid käega või ahinguga püüti.
...
2013 - 1,6
Harilik angerjas on äärmiselt ohustatud liigi staatuses: angerjavarud moodustavad 1-9% sellest, mis nad olid 1970-ndatel. Põhjused pole päris selged. On kõneldud-kirjutatud võimalustest, et muutunud on hoovuste suunad või lahti midagi Sargasso meres asuvate koelmutega, kuid tõenäolisemaks põhjuseks peetakse ülepüüki ja inimmõju angerja elupaikadele, näiteks tõkete ehitamine rändeteedele. Eriti hull on asi klaasangerjatega, näiteks 2008. ja 2009. a jooksul vähenesid klaasangerja varud 50-60%.
2011. a keelas Euroopa Liit angerja ekspordi ja impordi väljapoole EL-i piire. Klaasangerjat ja angerja noorjärke ostsid Euroopast väga suurtes kogustes mitmed Aasia riigid, et oma veekogudes neid toidukaladeks kasvatada. Plaan oli selline, et kui ekspordikeelust abinõuna ei aita, võetakse angerjas täieliku kaitse alla, mis tähendab, et teda ei tohi ka Euroopas enam püüda ega müüa.
Drastiliselt on langenud merest püütava angerja kogused ka Eestis. 2013. aastal oli ametlikuks väljapüüginumbriks vaid 1,6 tonni; üle 300 korra vähem kui 1940. aastal.
Eesti angerjas tuleb oma põhiosas Võrtsjärvelt, kuhu juba aastakümneid on asustatud klaasangerjat ja mõnedel aastatel ka klaasangerjast ettekasvatatud angerjajärke. Samas on ELi seisukohaks, et klaasangerjaid peaks ka Euroopas asustama vaid nendesse veekogudesse, kust neil on võimalik tagasi rännata oma kudealadele. Kuna niisugune seisukoht tegi küsitavaks angerjakasvatuse toetamise ning jätkusuutlikkuse Võrtsjärves, võtsid meie kalateadlased uurida, kas Võrtsjärve angerjate pääsemine läbi Narva HEJ turbiinide on üldse võimalik. Angerjaid märgistati, 7 angerjat said külge ka raadiosaatja. Tulemused: seitsmest angerjast vähemalt kolm pääsesid turbiinidest läbi, märgisega angerjaid on aga kõige kaugema kohana tabatud Taani väinadest – seega pole Võrtsjärv siia asustatud angerjatele tupikuks ning piiranguks on vaid raha, mida tuleb maimude eest välja käia.
Väljapüük maailmas 2013. a – 3786 tonni (1960-ndatel ulatusid püügikogused 20 000 tonnini). Saak kalakasvatustest 2013. a – 4360 t.
November 2017
Vaata lisaks:
BottengarnAngerjaõngejada
Angerjas (Anguilla anguilla)
Angerjamõrd