Peipsi järve ligidal olevas kõrtsis istunud ühel talveõhtul mõned kalamehed. Rääkinud ühest ja teisest. Iseäranis imestatud seda, et tindikalad, mida veel eile küllalt saadi, täna nii otsas olevat, et ühtki kätte ei saa. Meeste juttu seganud üks õuest tulija. See olnud suure kasukaga jäme mees. Pole teretanud, astunud aga ähkides leti ette ja küsinud toobi viina.
Mehed mõtelnud: „Mis tema nii hulga viinaga tegema hakkab! Vist annab meile ka.“
Ostja võtnud riistaga viina, pannud suu peale, ja varsti olnud riist tühi. Käinud jälle mööda tuba edasi-tagasi, ohkinud ja ähkinud kangesti. Siis ostnud teise toobi viina ja joonud selle ka üksipäini ära.Viimaks võtnud üks meestest julgust ja küsinud: „Miks sa, külaonu, nii palju viina jood?“
Viinajooja vastanud: „Olen Peipsi järve tindikalad kolmeks aastaks ära mänginud.“
Nende sõnadega läinud kasukamees uksest välja. Mehed vaadanud: kuhu see mees ometigi läheb? Mees läinud järve peale ja pugenud jää sees olevast august jää alla. Mehed saanud aru, et see näkk oli.
Kolme aasta sees pole Peipsi järvest tindikala saadud, sest et need olid ära mängitud. Siis peale kolme aastat saadud jälle küll.
KJ I 74/5 (58). Käsikirjas: E 570 1/2 (3) < Ambla, Tapa v. - O. Hintzenberg < J. Hintzenberg (1893).
Allikas: M. J. Eisen. Esivanemate varandus II. Kodused jutud. // folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/kodujutt
Juuli, 2023