Peipsi tint (Osmerus eperlanus morpha spirinchus)

Peipsi tint (Osmerus eperlanus morpha spirinchus) on meritindi (Osmerus eperlanus) järvevorm.

 

[inglise – lake (dwarf) smelt; saksa – der Binnenstint; leedu – stintelė; läti – ezera salaka; poola – stynka jeziorowa; rootsi – insjö-nors; soome – pikkukuore; taani – lille smelt; vene – снеток]

 

Eesti keeles ka koerusk, kooruska, netki, till, tindikala, tint.

 

 

Kirjeldus 

Meritindi mageveeline kääbuskasvuline lähisugulane. Keha väga sale, üsna läbipaistev. Suu suur. Silmad suhteliselt suuremad kui meritindil. Värvus hallikaskollane, meritindi omast pisut heledam. Isastel kudemisajal peas ja seljal nõrk helmeskate. Tugev värsket kurki meenutav lõhn.

 

Levik, eluviis 

Läänemere valgla järvedes ja veehoidlates, samuti Petšora ja Volga valglates. 

Eestis püsivalt Peipsi järves, kust satub aeg-ajalt ka Narva veehoidlasse, kuid seal arvatavasti ei koe. 

Võrtsjärve toodi ilmselt kalurite poolt 19. saj. keskpaiku, kuid 20. saj. esimesel poolel puudus seal. Siis asustasid kalurid ta järve tagasi, tuues sinna Peipsist tindimarjaga kaetud mõrralina tükke. 1960-ndail aastail asustati ka Vagula järve (Võrumaal).

 

Väike pelaagiline parvekala, hoidub kalda lähedale vaid kudemisajal.

 

Sigimine 

Peipsi suures põhjapoolses osas (nn. Suurjärves) saavad nii isased kui ka emased suguküpseks ühe-kaheaastaselt (L 5-11 cm) ja 1-4 g raskuselt, lõunapoolses Pihkva järves (kus kasvab kiiremini) mõneti varem, põhiliselt aastaselt (7-10 cm, 2,5-3 g). Reeglina koeb vaid kord elus. Vähesed kiirekasvulised isendid elavad kauem (3-4 aastat, 12-17 cm, 10-30 g) ja koevad korduvalt. Kudemine algab kohe pärast jääminekut (4-7 ºC), Pihkva järves tavaliselt aprilli teisel poolel, Suurjärves nädal-paar hiljem. Pihkva järves koeb põhiliselt Velikaja jõe deltas 0,2-3 m sügavuses veesisesele taimestikule, peamiselt vesisamblale (Fontinalis), Suurjärves aga peaaegu kogu ida-, põhja-, ja läänekalda lähedal kuni 4 m sügavuses liivasel-kruusasel põhjal. Kudemine lühiajaline, kuni paar nädalat, põhiliselt vaid 3-5 päeva.

Üsna läbipaistvad kahvatukollased marjaterad väikesed (läbimõõt 0,7-0,9 mm), mistõttu viljakus suur: absoluutselt 700-15 000 marjatera, suhteliselt 800-1000 marjatera (märksa rohkem kui merisiial). 

Marjaterad kinnituvad samasuguse varre varal nagu merisiialgi. Mari haudub 6-14 ºC juures 2-3 nädalat. Kooruvad vastsed tibatillukesed (L 3,5-4 mm), läbipaistvad, väikese rebukotiga, algusest peale hästi liikuvad. Maimuks moondumine 5-6 nädala pärast, siis pikkus (L) 1,4-1,8 cm.

 

Toitumine 

Põhitoiduks zooplankton (eeskätt pelaagilised liigid), peale selle väikesed surusääsklaste vastsed ja kalade mari. Suuremad tindid ei ütle ära liigikaaslaste vastsetest ja maimudest, mis loob eeldused sööjate kasvutempo järsule kiirenemisele, eluea pikenemisele (kuni 4 aastani) ja korduvale kudemisele. Toitub kõige intensiivsemalt suve teisel poolel ja sügisel, kuid ei pea ka talvel paastuaega.

 

Kasv ja vanus

Sellekohased põhiandmed on toodud eespool suguküpsuse ja kudemise käsitlemise juures. Võib lisada, et kasvutempo on toitumistingimustele vastavalt väga muutlik: eri aastatel võib ühevanuste tintide kasv erineda ühes-samas veekogus 3-5 korda. Meie teiste kaladega võrreldes on tint üks aeglasekasvulisemaid.

 

 

Varud, nende kasutamine 

Peipsis olnud üks tähtsamaid töönduskalu, aastasaak tavaliselt 1500-3500 t (kuni kolmandik kalade kogusaagist). Venemaa poole tindisaak on Eesti poole omast tavaliselt 2-3 korda suurem.

Ülivarase suguküpsuse ja lühikese eluea tõttu arvukus ja saagid äärmiselt kõikuvad, olenedes eelkõige kudemistingimustest (soodsad on püsiv veeseis, soe vaikne ilm ja küllalt suur kudejate hulk). 

Mõnel korral (nt 1972. a.) on tindivarud saanud rängalt kannatada järve madala veeseisu, kestvalt kuuma ja tuulevaikse ilma ning tugeva veeõitsengu koosmõjul tekkinud hilissuvise öise ummuksissejäämise tagajärjel. Arvukust vähendavad ka röövkalad (eriti koha ja ahven), kellele tint on tähtis toiduobjekt.

 

Peamine püük varakevadel kudemise ajal suurte mõrdadega. Siis kattuvad viimased paksult tindi viljastatud marjaga, talitledes heade tehiskoelmutena. Mõrrad saavad marjast puhtaks looduslikul teel pärast vastsete koorumist. Venemaa poolel püütakse tinti ka traalidega, seda eeskätt sügisel.

 

Erinevalt meritindist ei hakata tillukest peipsi tinti rookima, ta läheb tervenisti toiduks. Liha üsna maitsev, meritindi omast väheke rasvasem (3-4%) ja kõrgema kalorsusega (90-100). Valdav osa tindisaagist kuivatatakse, ülejäänu realiseeritakse värskelt.

 

Allikad:

E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001

снеток Wikipedias (vene)

Mai, 2014

 

Vaata lisaks:

Tindikalade äramängija (pärimus; Eisen)
Meritint ja peipsi tint pärimuses
Meritint (Osmerus eperlanus)