Rifikoletis ja kalamees, Maldiivi folkloor.
Lugu: Hasanfuḷu oli noor keulu (kalamees). Ühel õhtupoolikul kalalt koju minnes sai ta vahetada kalade vastu neli suurt leivapuuvilja ja ta palus need naisel ära praadida, et saaks järgmine päev kalale kaasa võtta. Järgmisel ööl, veel enne koitu kuulis Hasanfuḷu hüüdmist: „Keulu! Keulu, ärka kiiresti üles! Paat ei saa lahkuda, kui sind seal pole.“
Hasanfuḷu hüppas voodist välja, võttis kaasa praetud leivapuuvilju ja väljus majast. Teda hüüdnud mees läks juba tema ees mööda teed. Hasanfuḷu võttis krõbeda leivapuuvilja ja hakkas seda hammustama – tema suust kostis seejuures praginat. Hasanfuḷu ees kõndiv mees ehmus sellest, jooksis üle ranna ja kadus merre. Hasanfuḷu oli hämmeldunud ja arutas omaette: „See Kuḍa Sālihu on alati mind samal ajal hüüdnud ja ta pole kunagi nii imelikult käitunud. Nüüd, keset ööd,
ta hüppab merre! See on väga veider.”
Paadis ei olnud kedagi ja oli veel kuidagi liiga pime. Hasanfuḷu läks tagasi sisemaale ja astus mošeesse, et vaadata palju on kell. Kell oli alles pool kolm ja Hasanfuḷu läks koju, et veel magada. Paar tundi hiljem läksid kalurid majast mööda ja hüüdsid Hasanfulut, aga tema ei vastanud, kuna kartis, et midagi halba võib juhtuda. Kui kalapaat õhtupoolikul suure saagiga tagasi jõudis, ootas Hasanfuḷu oma meeskonda. Kalurid küsisid, miks ta hommikul merele ei tulnud ja Hasanfuḷu rääkis kogu loo ära.
Kuḍa Sālihu ütles: „Mina see küll ei olnud. Me ei saanud öösel kokku ja mina ei hüpanud merre.“
Kalurid arutasid juhtunut ja jõudsid järeldusele, et tegemist oli rifikoletisega (faru furēta), kes püüdis Hasanfulut kätte saada. Noore kaluri päästis leivapuuviljade krõpsumine – koletis ei osanud niisugust häält oodata ja see ehmatas teda, ka võis ta mõtelda, et niisugust häält teeb teine, temast veel suurem furēta.
Nii päästsidki keulu Hasanfulu elu praetud leivapuuviljad.
Allikas: Xavier Romero-Frias. Folk tales of the Maldives. 2012 ; diva-portal.org/smash/get/diva2:876644/FULLTEXT01.pdf
Juuni, 2023