Rifikoletis ja Daiva, Maldiivide folkloor, furēta. Üks versioone Maldiividel levinud rohketest koletiselugudest.
Lugu: Ühel pimedal õhtul tuli kaldale rifikoletis (faru furēta), inimesest palju suurem limane olend, pikk nagu puu. Ta oli kole nagu kärnkonn, ja tema suures suus olid suured hambad, iga hammas suurem kui käsi. See oli asustamata saar ja seal elas ainult üks naine, Daita (tamiili 'tädi', 'vanem õde'), kes oli sinna pagendatud nahahaiguse tõttu ning kes parasjagu küpsetas oma köögionnis maiustusi.
Koletis nägi köögionnis valgust, läks selle ukse juurde ja jälgis varjust Daitat, keda ta nägi profiilis. Äkitselt tundis Daita, et tema koogilõhnadesse tungib mingi hais – kalade, korallide või käsnade lõhn ning ta märkas silmanurgast ukse taga seismas rifikoletist. sealt tuli läbi teistsugune lõhn uks. Koletis haises nagu riff, mis on kalalõhn, nagu käsnade ja korallide lõhn, kui need sealt välja võetakse vett ja puutuvad mõnda aega veega kokku. Daita küll ehmus, kuid jäi väliselt siiski rahulikuks. Ta võttis koldest lõõmava tuki ja tegi nagu paneks selle endale suhu, näriks seda ja neelaks alla. Siis lõikas nii, et koletis seda ei näinud, kooskospähklist paar noakujulist kiilu ja neelas need alla justkui sööks nugasid. Ukse taga varitsev koletis kohkus ja mõtles: "Mis saab minust küll sellise naise käes, kes sööb tuld ja rauda?!"
Rifikoletis jooksis tagasi merre ja Daita elu oli säästetud.
Allikad: Xavier Romero-Frias. Folk tales of the Maldives. 2012 ; diva-portal.org/smash/get/diva2:876644/FULLTEXT01.pdf
Juuni, 2023