Vesi komi mütoloogias

Vesi (va) komi mütoloogias

Suurem osa sürjakomi loomismüüte algab fraasidega: „Alguses polnud midagi peale vee”, “Ääretu vee kohal lendas part-tšöž” vms. Mõne permikomi müüdi kohaselt tekkis maa pilvetükist, mille loojajumal Jen pilve küljest murdis ja mida ta veega kastis. Või siis toovad linnukujulised jumalad-demiurgid otsata ookeani põhjast mulda, mille peale tekkivad kõik asjad ja elusolendid. Komide uskumustes on vesi olemas kõigil kolmel tasandil. Taevased, maapealsed ja maa-alused veed ühinevad maa peal: allikad voolavad maa alt, vihm sajab taevast, maapealne vesi imbub maasse ja tõuseb auruks muutudes üles taevasse. Komide ilmavaates peetakse vett esmaalgeks, elu allikaks – siit pärineb ka veele omistatud maagiline tähendus.

Raske sünnituse puhul kallati vett ühest anumast teise, valati ilma põhjata toobrisse jne. Haiguste, nõiduse ja kaetamise ravimisel kasutati püha vett (veža va). Arvati, et vesi viib minema hädad, mille posijad saadavad tavaliselt allavoolu. Komide teise ilma ettekujutustes kujutletakse vett jõena, üle mille või mida pidi siirduvad surnute hinged teise ilma. Komide surnuaiad on tavaliselt asulatest eraldatud oja või jõega.

Vee kujund on eriti levinud vetevaimu Vasa muistendites. Iz’va komide muistendites pajatatakse, et igas tundrajärves elab järve peremees. Kui teda pahandada (keegi viskab kivi vette, naine loputab järves pesu jne), läheb ta ära teise kohta ja viib järve endaga kaasa. Üsna sarnased muistendid esinesid ka udmurtidel.

Komidel oli kombeks veele ohvreid tuua. Permikomid kinkisid igal kevadel midagi jääst värskelt vabanenud ojadele, jõgedele ja allikatele. Kalurid andsid veele (vetevaimule) tagasi esimese kala ja soolaga leiba. Peavalu arvati olevat vee viha tagajärg, seepärast pidi peavalu puhul enne koitu vee ääres nägu pesema ja talt andestust paluma. Sürjakomid andsid haiguse vältimiseks allikale, jõele või ojale joomise järel midagi kingituseks (kasvõi niidikese või heinatuusti). Noorpaar läks kolmandal päeval pärast pulmi jõekaldale: nad pesid jões nägu ja käsi ning viskasid vette leiba, juustu, lõnga ja raha. Mõnes paigas tõi abielupaar ohvreid igal kevadel.

Enne vett mööda rändama asumist visati jõkke leiba ja raha, pesyi nägu ja käed ning paluti jõelt õnnistust. Sama tehti ka uue jõe ületamisel. Oma teel palju veetõkkeid ületaval teekäijal või ränduril arvati olevat maagiline jõud, kuna vett ületades puhastub ta pattudest. Rändureid võrdsustati seetõttu posijatega ja nende poole pöörduti nõidusest vabanemiseks ja haiguste ravimiseks. Veega oli seotud ka palju keelde ja ettekirjutisi. Permikomid arvasid, et ojja, jõkke või kaevu sülitanud inimene hakkab nukrutsema, sürjakomid uskusid, et ta jääb haigeks. Ežva ülemjooksu ja Udora komid arvasid, et vett rüvetanud inimese huuled lähevad kärna. Sürjakomid hoidusid veejoomisest ja suplemisest umbekasvanud jõeharus, mõned ka ei söönud sealt püütud kala. Oli kujutlus taevasest ja maisest veest, eluveest ja surmaveest, mille kohaselt peeti voolavat vett eluveeks (lovja va), seisvat vett aga surmaveeks (kulan va). Mõlemal veel oli raviomadusi: surmavesi kasvatab kokku luu ja liha, eluvesi toob ellu tagasi.

Mõned veekogud olid komide arvates ravivad: nõnda mainitakse 19. sajandi kirjapanekutes palverännakuid Sindori järve äärde ning pühade allikate juurde Vadõbi, Õbi, Lat’judini, Põz’dini jt külade lähedal, kuhu palverändurid viskasid hõbemünte ja leiba.

Allikas: Komi mütoloogia. // folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator15/

Detsember, 2022

Vaata lisaks:

Vetevaim komi mütoloogias
Püha vesi komi mütoloogias
Veeristsed (vee pühitsemine komidel)
Veealune (veealune maailm komi muinasjuttudes)