Kalapeedia Otsing Kaastöö

Sihktiivaliste putukate sugukond ritsikaliste ehk pikatundlaliste alamseltsist.

Peale ritsiklaste kuulub ritsikaliste alamseltsi ka kilklaste (Gryllidae) sugukond, kellest ritsiklased erinevad käppade ehituse poolest. 

Ritsiklased on enamasti väga hästi arenenud tiibadega. Nii isastel kui emastel on eessäärtes kuulmisorganid, kuid siristamisõime on tavaliselt vaid isastel. Ritsiklaste seas on nii taim-, sega- kui röövtoidulisi loomi.

Ritsiklaste sugukonna mitmed liigid torkavad silma väga valju siristamisega. Enamasti "laulavad" loomad päeval, kuid laul võib jätkuda ka pimeduses. Selline on näiteks Eestis peamiselt läänesaartel levinud roheline lauluritsikas (Tettigonia viridissima). Laulavad ainult isased loomad.

Ritsiklaste suurus on küllalt varieeruv, Eestis elutsevate liikide valmikutel näiteks kuni 45 millimeetrit (lauluritsikad, heinaritsikas), troopikas aga esineb ka hiiglasuuri ritsikaid siruulatusega kuni 20 sentimeetrit.

Levinuim liik kogu Mandri-Eestis, kes puudub aga saartel, on harilik lauluritsikas. Ta eelistab elada põõsastel ja puudel. Saaremaal ja Hiiumaal võib kuulata lauluritsikast veidi suurema rohelise lauluritsika laulu. Seda liiki mandril pole. Mõlemad rohelist värvi ritsikad on peamiselt röövtoidulised, sageli süüakse ära ka nõrgem liigikaaslane. Häda korral võivad toituda ainult taimedest. 

Niitudel võib rohus kohata kahe eelmise liigiga suuruselt pea sarnast heinaritsikat ehk rahvakeeles käsnasalvajat. Erinevalt oma puudel ja põõsastel elavatest suguvendadest on tema veidi pruunikirjum. Oma nime on see ritsikas saanud sellest, et ta enesekaitseks hammustab ja haavale läbi suuava pruunikat maosisu eritab. Rahvapärimuse järgi on sel vedelikul raviv toime, millega saab eemaldada soolatüükaid.