Ankur
ankur (hollandi anker)
Vahend laeva või muu ujuvseadme paigal hoidmiseks veekogus. A-t kasutatakse ka hoo pidurdamiseks, triivi vähendamiseks, laeva ümberpaigutamiseks (haalamine) või vabastamiseks madalikult (varpimine).
Algselt kasutati ankruna suuri kive või vitskorvidesse paigutatud kive. Esimesed rauast haagitaolised ühekäpalised ankrud on leitud väljakaevamistel Früügias 8. sajandist e.Kr. Peagi ilmusid kahekäpalised ankrud, edasi ankrusäär ja ankrutokk. Sellisena säilitas ankur oma ligikaudselt nüüdisaegse admiraliteedi ankru kuju kuni 19. sajandini, mil ilmusid pööratavad käpad ja teised täiendused. Ankru põhiosad on terasest säär, mille ülaotsa kinnitatakse ankruseekel ühendamaks ankruketiga ja alaotsa merepõhja haakuvad käpad. Ankrukäpad võivad olla kinnitatud ankrusäärega liikumatult või liigendi abil, olles pöörduvad.
Viikingiaegne ankur
Varemalt kasutati laevanduses peamiselt risttoega ja liikumatute käppadega ankrut (tuntuim tüüp admiraliteediankur), nüüd on saanud peamisteks ilma risttoeta ja pöörduvate käppadega ankrud, mida nimetatakse patentankruteks. Viimastest on levinuim nn Halli ankur.
Admiraliteediankur
Halli ankur
Ankrut iseloomustab tema hoidejõud pinnases. Admiraliteediankrul ületab see ankru kaalu 4-8 korda, Halli ankrul 3-4 korda. Suurendatud hoidejõuga (6-12 kaalu) on Matrossovi ankur.
Käppadeta ankruid nimetatakse püsiankruteks, neil on püramiidi, kruvi või seene kuju. Nende hoidejõud on 2...10 püsiankru kaalust ning see oleneb põhiliselt merepõhja iseloomust. Peamiselt kasutatakse püsiankruid haalpoide, ujuvmeremärkide jms ankurdamisel.
Ilma risttoeta mitmekäpalist ankrut nimetatakse tragiks – seda kasutatakse paatide ankurdamisel, otsitragina (nt võrkude leidmiseks) ja ka ka võrgujadade, mõrdade jms kinnitamiseks. Algselt kasutati selleks kive (porukivi, (h)ilakivi), millele võidi külge siduda ka puust või rauast küüned.
Nüüdisajal leidub palju tokk- ja käppankrute teisendeid, mida nimetatakse põhiliselt nende tootja või erikuju järgi. Ankrute hulka ei kuulu triivankur, mis on ise ujuvvahend.
Allikad:
Mereleksikon, 1996
Vaata lisaks:
Tragi (otsiankur)ankur (sümbolina)