Kalurite loitse ja ütlusi

Kalurite loitse ja sõnumisi

1) Kalaõnne jaoks tuli võtta konna luune hark tõmmata sellega üle kalapüügiriista (väster, õng või võrk) ja puhuda kolm korda peale üteldes juurde:

Olgo vesi vai hain,

oja vai jõgi,

läte ehk soon,

tiik vai järv -

kala tule välla!

H, Wiedemann 2, 103/4 (17) < Võrumaalt - V. Stein.

2) Kui esimene võrk lasti merre ja seoti võrgumärgi külge, siis selleks, et järgmised võrgud sassi ei läheks, sülitati ja puhuti kolm korda sõlme peale ning seal lausuti:

Veni vissiks, sõlmikene,

Seisa paigal, paelukene.

E 30061 (40) < Jämaja khk. - A. Kuldsaar (1897).

3) Kui esimesed kalad koju toodi, siis selleks, et kogu suve jooksul hästi kalu saada, pandi kalad sõela sisse ning lausuti neid ahju ees sõeludes:

Olge nii teravad võrku minema

kui siin sõela sees kihama!

E 28143/44 (24) < Jämaja khk. - A. Kuldsaar (1896).

4) Tursapüügil lausuti või lauldi:

Tule aga tule, tursukene,

merepöhja pörsukene,

oju aga oju, halli poissi,

hakka minu hõnge otsa!

E 25253/4 (138) < Jämaja khk. - A. Kuldsaar (1896).

Või siis:

Tule, tule, tursuke,

merepõhja põrsuke,

hakka otsa, halli poissi,

liiguta mu linast paela,

katsu mu koogu kõverat rauda!

E 25253/4 (138) < Jämaja khk. - A. Kuldsaar (1896).

Või ka:

Tule, tule, tursakene,

hakka, halli kallikene!

Minu õnged hõbedad

ja kullakannu kastetud,

tinatassi tulbitud.

E 84027/8 (180) < Mustjala khk., Mustjala v., Ninase k. - Karl Taev (1933).

Või siis:

Tule aga, tule, tursukene,

hakka otsa ahvenake,

mere kiri kalakene!

Kui tuled, tule tugevast,

kui hakkad, hakka agarast,

tule minu kuldse koogu otsa,

hõbedase õnge otsa,

tule minu kuoku kuulamaie,

tina ja litta liigutama!

RKM II 57, 71 (18) < Muhu khk

Enne püüki sülitati kolm korda tursaõngele, uhjuti mütsiga ühest kohast teise ja nuusutati õnge kolm korda või siis tõmmati õng vasaku jala alt läbi. Esimesena tabatud tursale sülitati kolm korda suhu.

Õnge vette heites üteldi:

Tuu mulle tuhat turska,

saada sisse sada härga,

vii mul välja viis härga.

ERA II 164, 438/9 (6) < Kihelkonna khk

5) Tuhkapäeval viidi võrgud vihtlemise ajaks sauna ja üteldi viheldes:

Liha maha, kala selga!

H II 9, 401 (53) < Haljala khk., Vihula v. - J. N. (1889).

6) Urbepäeval löödi magajaid pajuokstega. Muhus löödi magajaid ka suure reede hommikul ja üteldi lüües:

Häid kalu, palju kalu, palju siigu,

palju säinaid, palju tursse, palju lesti!

Kes hästi peksa saab, sellele tuleb sel kevadel hea kalaõnn.

E II 7 (32) < Muhu khk. - M. J. Eisen.

7) Vastlapäeval hüüti „mägedel“:

Tursad tulgu meie merde, muda mingu muude mutsa!

E 24822 (131) < Jämaja khk

8) Kala- või vähiõnne ärasõnumiseks olid ütlemised:

Kaani mõrda, kala väl'lä!

Konna kotti, vähja väl'lä!

Lind mõtsa, karva kotti!

Et keegi ei saaks kalaõnne ära sõnuda, püüti minna kalale salamisi, nii et keegi minemist ei näeks. Kui püünisesse oli sattunud konn, peeti seda halvaks endeks ja kalaõnne taastamiseks loeti kolm korda tagurpidi „meie isa“ palvet.

9) Kalamehed ei sallinud, kui möödaminejad neid kõnetasid, sest see võis viia minema kalaõnne.

Kui kalamees oli mõrrast või võrgust kala välja võtmas ja keegi ütles talle "tere", tuli kalamehel kalaõnne hoidmiseks sülitada üle vasema õla ja ütelda vastu: "Laku perset!"

ERA II 119, 668 (1) < Võnnu khk., Mäksa v. - Jaan Moodis (1936).

Ka noota vedavatele kalameestele ei tohtinud ütelda "tere jõudu!" – sellele vastati, etsittujal on jõudu vaja. Ei tohtinud ka ütelda "tere, vedage!" – siis vastati, et hundil on karja vaja vedada.

Sobivaks kõnetuseks peeti:

Tere, kas Peetrus kodu?

See võeti lahkesti vastu ja tõi kalaõnne, kuna Peetrus püüdis ka kalu.

H, Mapp 447 (120) < Tartu-Maarja khk., Ropka - J. Kool (1900).

E 84028 (182) < Mustjala khk., Mustjala v., Ninase k. - Karl Taev (1933).

10) Kui uus võrk (noorik) esmakordselt merre viidi, siis üteldi:

Püia nüid, noorik, kah!

Nõnda valget kala too, kui sa isi valge oled.

RKM II, 498 (19) < Häädemeeste khk

11) Kalaõnnele aitasid kaasa sõnad:

Kalad kaussi kabisegu,

lutsud liuda libisegu!

RKM II 368, 15 (28) < Äksi khk

12) Enne püüniste järelevaatamist lauldud:

Uju, kala, tule kala,

tule lähemalle.

Uju võrku siidisesse

öösel puhkama.

Kutsu teisi suuremaid,

kutsu teisi ilusaid.

Siin on vaikne puhata.

Tule, kala, tule puhkama.

E 84480 (6) < Pärnu khk

13) Kalalt ära tulles tänati merd saagi eest:

Attüma kõrge merele,

kes meile leiba annab!

RKM II 18, 385 (35) < Pöide khk

14) Järvest kala saades üteldud nii:

Pea saab püüdjale,

saba saajale ja keskpaik keetjale!

RKM II 207, 213 (35) < Kolga-Jaani khk

14) Kui keegi vaatas kalapaati ja ütles, et küll teil palju kalu, siis pidi vastama, et meres on rohkem. Kui see ei aidanud ning järgmistel hommikutel kalu ei olnud, oli püügiõnn siiski ära sõnatud. Arstimiseks võeti tuhka, puistati võrkude peale ja paadi ääre all põletati puukäsna.

ERA II 110, 303 (1) < Kuusalu khk., Viinistu algkool - Sylvi Manitski (1935).

15) Kalade loendamist ja/või arvu nimetmist peeti tegevuseks, mis võib kalaõnne kahjustada. Küsimusele kas kala oli? vastati:

Oli küll – üks oli suur ja väikseid mitu.

E 84531 (8) < Pärnu khk., Reiu v. - J. Seeman < Linda Raadik, 81 a. (1933).

Allikad:

O. Loorits. Endis-Eesti elu-olu I

M. Kõiva. Eesti loitsud. 2015

Jaanuar, 2019

Vaata lisaks: