Tursapüük

Tursapüük. Turska püütakse traalnoodaga, põhjavõrguga, ridaõngega ja ka käsiõngega (raske tirguga).

Poole sajandi eest oli tursk püütavuselt-söödavuselt maailmas teisel kohal (esimene oli heeringas), kuid on nüüd varude kahanemise ja püügipiirangute tõttu kaugele tahapoole kukkunud (ligi 4 miljonilt tonnilt 1960-ndatel alla 1 miljoni tonni 2000-ndatel ja tõusnud taas 1,2-1,4 miljoni tonnini 2010-ndatel). Tursast peetakse lugu Põhjamaades, Läänemere äärde jäävates riikides, samuti Hispaanias, Portugalis, Inglismaal, aga ka Lääne-Indias. Oluliseks püügikalaks oli tursk ka Põhja-Ameerikas New Englandi piirkonnas, kuni sealsed tursavarud ülepüügi tõttu 1990-ndatel katastroofiliselt kokku kukkusid.

Tursa tegid maailmale juba enam kui 1000 aasta eest tuntuks viikingid, kes võtsid oma reisidele kuivatatud turska kaasa nii proviandina kui ka kauplemiseks – sestsaadik on tursk olnud Norra ekspordiartikliks läbi kogu ajaloo. Et norralased ja islandlased turska rohkelt püüdsid ja püüavad, on tursa leviala tõttu ootuspärane, ent väga oluline roll olnud ka Pürenee poolsaarel elavatel baskidel: väidetavalt leidsid nad Newfoundlandi Suurmadala ja sellel viibivad tursaparved ammu enne seda kui Kolumbus Ameerika vetesse jõudis. Nad õppisid saaki otse merel soolama ja ka tulevase Kanada rannikul kuivatama, ent nad suutsid oma head kalapaika ka saladuses hoida, kuni inglased selle Ameerika asustamise käigus 16. saj omakorda avastasid.

Eestis püüti kuni 20. sajandini turska vähe: teda põlati soomuste puudumise tõttu ja peeti ka haigusi tekitavaks kalaks. Teda püüti esmajoones suvekuudel, varasemal ajal peamiselt ridaõngedega. Teda sattus ka mõrdadesse ja võrkudesse. Läänemere tursa populatsioonile on iseloomulik suur arvukuse kõikumine: teda võib aastakümneid olla Eesti vetes üsna napilt, siis aga mõne aasta vältel väga palju. Plahvatuslikult arvuka esinemise aastatel oli 20. saj algupoolel tursk kalameestele pigem nuhtluseks kui õnnistuseks: tema hind oli umbes 5 korda odavam kui räimel, rahvas teda aga söögiks peaaegu ei kasutanud, ka lõhkusid rohked tursad kalurite räimevõrke. Seetõttu hakati Eestis 1930-ndatel tursasöömist jõuliselt propageerima (Eestvedajateks E. Pettai ja A. Endi). Suhtumine tursasse hakkas muutuma II maailmasõja ajal, mil tursa tarbimine aitas raskeid toiduolusid leevendada, tavapäraseks toiduks sai tursk aga alles nõukogude ajal – külmutatud tursk oli väheseid toiduaineid mida oli pooltühjades toidupoodides peaaegu alati.

Läänemere tursa populatsiooni kõikuvust iseloomustab nt see, et kui 1971 püüti Eestis vaid 11 t trska, siis 1878 püüti 1859, 4 t.

Huvikalastajatele on tursk olnud Eestis hinnatud püügikalaks tema massilise arvukuse perioodidel (viimati 1980-ndate algus). Talvisel ajal püütakse teda merejäält sügavamatest paikadest suhteliselt suurte ja raskete tirkudega, jäävabast veest tonkadega. Madala arvukuse ajal sihipäraselt tursapüügil ei käida, kuid vahetevahel saadakse üksikuid turskasid kaaskalana nt lestapüügil. Alates 1990-ndate lõpuaastatest hakkasid Eesti huvikalastajad käima tursapüügil Põhja-Norra vetes, kus seda püütakse paadist suurte tirkudega nö “rippu” 30-150 m sügavuselt.

Vaata lisaks:

Tursasõjad
Tursk eestlaste suus
Läänemere tursk (Gadus morhua callarias)
Atlandi tursk (Gadus morhua)