Läänemere tursk (Gadus morhua callarias)

Läänemere tursk (Gadus morhua callarias) on atlandi tursa (Gadus morhua) alamliik. Tavakeeles kannavad mõlemad nime tursk.

Ingl. k Baltic cod; soome k turska; saksa k Ostseedorsch, Dorsch; rootsi k torsk; läti k Baltijas menca

Rahvalikud nimekujud: turss, turts

  

Kirjeldus. Tursk on omapärase ja hõlpsalt äratuntava kehakujuga kala. Ta ruljas keha on kõige kõrgem kukla kohalt, siis aga aheneb ühtlaselt saba suunas. Tal on kokku 10 uime, sealhulgas 3 selja ja 2 pärakuuime. Pea üsna suur, eest kitsas, suure suuga. Ülalõug ulatub alalõuast ettepoole. Hambad lõugadel peened, arvukad. Alalõua all väike, kuid hästi märgatav paaritu poise. Nahk peente vähemärgatavate tsükloidsoomustega. Pea paljas.

Küljejoon kulgeb algul keha ülemisel poolel rööbiti seljajoonega, laskub siis sujuvalt keha keskjoonele, sabapoolses osas muutub katkeliseks. Tursa värvus sõltub elukeskkonnast, kuid üldiselt on valdavad hallikad ja pruunikad toonid. Läänemere tursa värving on on üldiselt kontrastsem, sageli tumedam ja kirjum kui atlandi tursal. Sügavalt püütavad tursad on aga ka Läänemeres kahvatumad ja hallimad.

Läänemere tursale on iseloomulik mõnevõrra erinev ujupõie ehitus. See on veidi suurem ja vähem elastne kui tüüpilisel vormil, sarvelaadsed jätked selle eesosas on suguküpsetel (üle 30 cm) isenditel tavaliselt väga pikad ja mähitud kokku päsmakeseks.

  

Suurus. Läänemere tursa keskmine pikkus täiskasvanult on 40...60 cm ja kehamass 0,8...1,5 kg (suurim Eesti vetest püütud isend 113 cm ja 16,5 kg, 2006. a, Pärnu laht).

Soome vetes, Porist põhja pool on tabatud 20,4-, teistel andmetel 25-kg massiga (132 cm) isend.

Levik. Läänemere tursk asustab laiu veteavarusi, elades peamiselt Läänemere kesk- ja lõunaosas (laiemalt on levila Bornholmi saarest ida poole kuni Botnia lahe keskosani ja Soome lahes Neeva laheni). Tursaparved on väga liikuvad, kuid nad hoiduvad suurtesse sügavustesse ja põhjalähedastesse veekihtidesse. Kõik Läänemerd asustavad tursaparved moodustavad kokku ühtse suure karja. Eesti rannavetesse satub teda üldiselt vähe.

Liigi üldlevila hõlmab Atlandi ja Vaikse ookeani põhjaosi koos juurdekuuluvate meredega.

Arvukus. Tursa arvukus meie rannavetes kõigub üksikutest isenditest massilise esinemiseni. Üldiselt on otseselt Eestile kuuluvates vetes teda siiski vähe.

Sigimine ja arvukus. Kõik Läänemere tursad koevad Gotlandi süviku või selle nõlvade piirkonnas 70...100 m sügavusel. Kudemine toimub Läänemere turskadel pika aja jooksul veebruarist oktoobrini. Vaatamata sellele, et tursk on parvekala ja seltskonnaga harjunud, muutuvad nad mõnikord - intensiivse toitumise ja eriti kudemise ajal - üksteise suhtes vaenulikuks. Siis hõivab iga isaskala omale territooriumi. See kujutab teatud suurusega vaba ruumi peremehe ümber. Kudemistseremoonia ajal teeb isastursk ujupõie abil röhkivat häält ja müksib emast ninaga.

Vastavalt Läänemere soolsuse, veetemperatuuri ja hapnikurezhiimi perioodilisele muutumisele on muutunud koelmute asukohad, kahanenud või suurenenud tursa varud, seoses sellega ka tursa arvukus meie rannavetes. Tursa väga suurt arvukust on esinenud nt eelmise sajandi 30-ndatel, 50-ndatel ja 80-ndatel aastatel. 

 

Areng. Mari areneb avavees hõljudes ning selle arenguks optimaalne temperatuur on 4...6 °C. Marjatera läbimõõt on 1,5...2,0 mm, hulk 500 tuhat kuni 7 miljonit. Marja areng kestab 2...4 nädalat. Kooruv vastne on 3,8 mm pikkune. Algul kasvavad vastsed vee ülemistes kihtides, hiljem laskuvad merepõhja. Tursk saab suguküpseks 4...5 aasta vanuselt, 36...46 cm pikkusena. Eluiga on keskmiselt 9...10 aastat, maksimaalselt 17 aastat.

Tursk on tähtsaim põhjalähedase eluviisiga töönduslik kalaliik kogu maailmas. Tursa maks sisaldab palju A- ja D-vitamiini ning sellest toodetakse kalamaksaõli. Tursa liha on rasvavaene (0,2...0,9 %), kuid maitsev ning on seetõttu sobiv dieettoiduks. Tursavarud meres sõltuvad oluliselt toiduks vajalike kalade arvukusest. Töönduslik alammõõt on 33 cm.