Kolju-taat

Kolju-taat, merehiid või vetevaim eesti rahvausundis, keda on korduvalt mainitud 18. sajandi kirkukroonikates. Tõenäoliselt on ta seotud Soomes tuntud Koljo (ka Koljum, Koljoi, Koljolainen) nimelise hiiu või suure elukaga. Peaaegu samanimelist hiidu või vetevaimu tuntakse ka mujal: hantidel Kulj, komidel Kul, udmurtidel Kil. M. J. Eisen on järeldanud, et üldtuntud eesti sõna koll on tulenenud samast soome-ugri tüvest. Soomlaste Koljoga võib olla seotud ka Koola poolsaare nimetus.

„Kuusalus Juminda neemel kutsutakse suurt kivivare Kolju-vareks. Rahvajutu järele tõi muiste üks Kalevi neitsi põlle sees selle kivivare Soomest sinna. Kolju-vare tähendab siis umbes sedasama, mis Kalevi vare = hiiuvare.

Kuusalu Virve küla juures hüütakse kõrgemat maanurka Kolju nukaks. Vanasti seisnud seal Kolju kabel, kus Kolju-taadile ohverdati, et see kalasaaki õnnistaks. Kolju-taadist usuti, et ta neid nuhelnud, kes talle ei ohverdanud. Ohvri saaja Kolju-taat sunnib meid selle nime kandjat kõrgemaks olevuseks pidama. Mohni saare ligidal olevat merekohta nimetakse Koljuhauaks. Võimalik, et seda kalaõnnistust andvat Koljut arvati seal hauas asuvat.“ (M. J. Eisen)

Kolju-taadi meeleheaks ja kalaõnneks oli tarvis ohvreid tuua. Nendes kohtades, kus meri kõvasti pulbitses ja vahutas olevat nt saarlased alati viina ja õlut vette valanud. Rannarahval oligi kombeks oma ohvriannid – sool, leib, õlu, viin – heita otse merre, kuigi on ka teateid, et enne mereleminekut käidud pühas hiies või pühapuu juures mereretkele õnnistust palumas. Maale naastes annetati osa saagist põduratele ja vaestele külaelanikele – see tõotas kalamehele rikkalikku saaki. Koljunuki lähedal merel on koht, mis ei jäätu peaaegu kunagi merepõhjast tõusvate (gaasi)mullide tõttu. Sellele paigale on kohalikud elanikud andnud nime Pulliloom. Kohalikus keelepruugis on sõna mull asendatud sõnaga pull, nt öeldakse pulle välja ajama. Sõna teine pool loom ei tähenda aga elusolendit, vaid loomust kalasaagi tähenduses. Tänapäeval võib paiga erakordset saagiandi seletada sellega, et kilu- ja räimeparved kogunesid lahvanduse ümber, kuna seal oli vees rohkem hapnikku kui mujal. Et see ka Kolju-taadi asupaik oli, selles ei kahelnud vanad randlased sugugi: kes muu võis merepõhjas nõnda võimsalt hingata, et meri seal kunagi ei jäätunud.

Allikad: M. J. Eisen. Eesti Mütoloogia I. 1919; Tõnu Ojap. Salapärane vetevaim Kolju-taat. Eesti loodus 8/2008; M. Kõivupuu, V. Palginõmm. Meri annab, meri võtab, meri mehegi matab. Eesti Loodus 11/ 2011

Detsember, 2018

Detsember, 2022

Vaata lisaks: