Merekoletised

Merekoletised, peamiselt ookeanides elutsevad hiigelolendid (kõnekeeles üldiselt meremaod), keda on meresõitudel kohatud. Esmateated pärineva mütoloogiast (nt Vahemere-äärsetelt ja Skandinaavia rahvastelt) ning antiikaja filosoofidelt. Merekoletisi pole siiani suudetud identifitseerida (ega nende olemasolu tõestada), seepärast on püstitatud mitu hüpoteesi. Arvatakse, et merekoletised on 1) jäänukid ammusurnud loomariigist (nagu latimeeria), 2) tuntud loomaliikide ebatavaliselt suured isendid, 3) optiline pete (n-ö üksteise kiiluvees ujuvad merikilpkonnad, haid jt loomad moodustavad eemalt vaadates ühtse vonkleva keha).

Illustratsioon Olaus Magnuse raamatust (1555. a)

Esimesed põhjalikumad kirjeldused pärinevad Põhjamaadest (muuseas oletatakse, et viikingilaeva – drakkari – vöörtäävi kaunistus draakoni pea on mingi merekoletise stiliseeritud kujutis). Nt kirjeldas Rootsi peapiiskop Olaus Magnus Oma „Põhjamaa rahvaste ajaloos“ (1555) ligi 60 m pikkust mustasoomuselist laevu ja inimesi rünnanud koletist. 1752-53 pani norra vaimulik E. Pontoppidan „Norra loodusloos“ kirja kõik kogutud teated merekoletistest. Laialdast tähelepanu äratas 1848 Briti fregati „Daedalus“ kapteni P. M'Quhae üksikasjalik ettekanne kohtumisest u 18 m pikkuse maosarnase olendiga Hea Lootuse neeme ja Saint Helena saare vahel. Teadlastel õnnestus esmakordselt (briti zooloogid E. Meade-Waldow ja M. G. Nicoll) näha ja teha visand tundmatust olendist 7. XII 1905 jahtlaeva „Valholla“ pardal Brasiilia rannikuvetes. 30. VII 1915 torpedeeris Saksa allveelaev U-28 Iirimaa lähistel Briti kaubalaeva „Iberian“. Plahvatuse tagajärjel lendas koos laevarusudega õhku mingi krokodillisarnane hiigelloom. 22. V 1917 uputati Briti sõjalaevalt „Hilary“ tabava kahurilasuga ennenägematu olend. Ameerika teadlane W. Beebe nägi batüskaafis sukeldudes Bermuda saarte lähistel 1930-ndate algul ebaharilikult suurt angerjavastset; 1930 püüti Taani uurimislaeva „Dana“ pardalt Atlandi ookeani lõunaosast 280 m sügavuselt üks selline angerjamaim kinni (ta oli 184 cm pikk ja arvestuste kohaselt pidanuks ta täiskasvanuna olema 30-40 m pikkune). 30. XII 1947 saabus kaubalaevalt „Santa Clara“ teade, et kokkupõrke tagajärjel vigastati punktis 34^o34' N ja 74^o 07' W rängalt ligi 13,5 m pikkust angerjalaadset. 2 XII 1968 teatas TASS, et Antarktises nähti helikopterilt kuni 15 m pikkust ja 1-m läbimõõduga „angerjat“. Merel on võimalik kohata ka siseveekogudes elutsevaid olendeid, kes on vastupidavad ujujad. Nt võrkpüüton (Python reticulatus), kes kasvab keskmiselt kuni 10 m pikkuseks (mitteametlikel andmetel 20 m ja pikemaks), oli pärast seda, kui vulkaanipurse hävitas 1883 Krakataul kõik elava, seal üks esimesi uusasukaid (saarele jõudmiseks pidi ta läbima vähemalt 60 km). Amazonase vesikonnas on nähtud 23-24 m pikkusi anakondasid (ametlikult mõõdetud pikim isend odn 11 m 43 cm pikk). Üks India rannikualadel elavatest kuni 9-m krokodillidest (Crocodylus porosus) võib ujudes läbida üle 600 km; kaugel avamerel on kohatud ka niiluse krokodille (Crocodylus niloticus). Ebatavalist vaatepilti pakuvad ka 10-meetrise lintja kerega ebahariliku välimusega heeringakuningad (Regalecus).

Rohkem (ja usaldusväärsemaid) andmeid on meresõitjail ohtlikest hiidkalmaaridest. On pealt nähtud niisuguse kalmaari võitlust kašelotiga; 10. V 1874 ründas üks selline 150-tonnist kuunarit „Pearl“, mis oli teel Yangongi (Ranguuni). Pealtnägijad aurikult „Strathoven“ nägid, kuidas hiidkalmaar, klammerdudes haarmetega kuunari mastidesse ja, püüdes end pardale haalata, uputas laeva mõne hetkega. 1946 jutustas norra kapten A. Grönnigsaeter, kuidas Vaikses ookeanis (sõideti Havailt Samoale) üritas u 20-meetrine kalmaar klammerduda oma u 30-cm läbimõõduga haarmetega siledasse laevakerre (tegemist oli 150 m pikkuse ja 15 000-tonnise mahutavusega tanklaevaga „Brunswick“, mille kiirus sel momendil oli 12 sõlme). Neis paigus on hiidkalmaare samalt laevalt nähtud veel paaril korral. 25. III 1941 uputas Saksa abiristleja „Santa Crus“ Atlandi lõunaosas Briti kaubalaeva „Britannia“ ja 12 merehädalist jäi tillukesele parvele. Öösel tungis neile kallale kalmaar ja tiris ühe meremehe meresügavusse. Rünnak kordus, järjekordne ohver siiski pääses, ent tema kehale jäid armid kalmaari iminappadest. Suurimaks kalmaari iminappade läbimõõduks on mõõdetud 10-20 cm, kuid püütud vaalade nahalt on leitud selliseid arme läbimõõduga kuni 46 cm. Suurima kalmaari, mida on õnnestunud mõõta, paiskas meri (surnult) 1933 Newfoundlandi saare randa. Selle pikkus oli 21 m 95 cm, kuid meremeeste ja kalurite andmetel on nähtud 30-meetriseid ja suuremaidki kalmaare. Mereleksikon, 1996

Oktoober, 2018

Vaata lisaks: