Lonthülged, ka merielevandid (Mirounga), poolveeliste imetajate perekond hülglaste (Phocidae) sugukonnast, sugukonna suurimad loomad. Täiskasvanud isastel isenditel areneb välja pikk ninamik (puudub emastel ja noortel isastel), mis sarnaneb elevandi londiga. Sellest ka nimekujud erinevates keeltes: inglise elephant seals; saksa See-Elefanten; prantsuse elephants de mer; hispaania elefante marino; soome merinorsut, norsuhylkeet; vene морские слоны.
Maismaale kogunevad lonthülged innaajal ja karvavahetuse perioodil. Koos karvaga koorub maha ka naha pealmine kiht. Täiskasvanud isaslooma koonul olev nahkse koti (londi) ülesandeks on emaste tähelepanu võitmine: kui loom erutub, hakkab kott paisuma ja saavutab pikkuse 60-80 cm. Hääleka kisa ajal kõmiseb see kaasa. Põhja-lonthüljestel on lont suurem kui lõuna-lonthüljestel.
On võimelised sukelduma enam kui 1000 meetri sügavusele. Lonthüljestel on silmahambad, mis kasvavad kuni 4 cm pikkuseks.
Isasloomad tulevad innaajal rannale enne emaseid, et kaitsta oma territooriumi. Nad muutuvad agressiivseks, sageli toob lahingute käik ette ka vigastusi. Emaste rannale maabumise järel sünnivad pojad, kes sigitati aasta eest. Ema toidab poega 4 nädalat ning on vaid poegade lahkumise järel valmis paaritumiseks, kuid isased ei ole valmis ootama ja valmistavad emastele tihti vigastusi. ~10% poegadest surevad isaste massiivse keha all.
Enamuse aastast veedavad avamerel ja teevad kuni 5000 km pikkusi toitumisrändeid. On võimelised sukelduma enam kui 1000 meetri sügavusele. Vahel keeravad end sukeldudes selili ja vajuvad tasapisi allapoole justkui puudelt langevad lehekesed, teel loperdades ja ringjalt allpoole liikudes. Selline eesmärgita sügavusse vajumine on tõenäoliselt nende puhkusehetk, uneaeg.
Perekonda kuulub 2 liiki:
Põhja-lonthüljes (Mirounga angustirostris) – levila Põhja-Ameerika läänerannikul;
Lõuna-lonthüljes (Mirounga leonina) – levila Antarktikas
September, 2018