Kastmõrrapüük

Passiivne kalapüügiviis kastmõrraga, eelkõige rannalähedasel kalapüügil. Kastmõrrapüük on eriti efektiivne massiliselt migreeruvate kalade (nt heeringalised, makrell lõhelased) püügil. Eelised on püügi autonoomsus, vähene energiamahukus ha suur efektiivsus. Puudused on oüügi sesoonsus ja kinnistumine piiratud veealale. Püügi edukus sõltub suuresti kalade käitumisest, seda tuleb arvestada püüniste asetuskoha, konstruktsiooni ja tühgendamisrežiimi valikul. Traalpüügi arenedes 1960-ndail kastmõrrapüügi tähtsus vähenes ja 1980-ndail tõusis see taas. 1950-ndail oli kasutusel üle 1000 kastmõrra; 1980-ndate lõpul 300-350 ja nendega püüti 10 000 – 11 000 t kevadkuduräime.

Laialdaselt rakendatakse kastmõrrapüüki (kakuamipüüki) Jaapanis, Lõuna-Koreas ja Kesk-Ameerikas, vähemal määral Norras, Sduurbritannias jm. Venemaal (Kaug-Idas) ja Jaapanis püütakse kastmõrdadega ka avamerel (uju- ja avamerekakuamid).

Kastmõrrad on kasutusel kogu Läänemerel. Eestis hakati kastmõrdade kasutuselevõtmise järel ehitama selle püügiviisi jaoks sobilikke kakuamipaate, mis olid varasematest kalapaatidest suuremad ja merekindlamad. Nõutamas käies võtab kakuamipaat sleppi väiksema paadi, nn lappajapaadi. Kastmõrra pära juures kinnitab kakuamipaat ennast ennast ühe külje pealt mõrrapära külge, väiksema paadiga sõidetakse vastaskülje juurde ja hakatakse mõrrapära noodalina nö lappama, koondades päras (kastis) olevad kalad kahe paadi vahele tihedalt kokku; seejärel tõstetakse kalad sealt kakuampaati, mis mahutab korraga kuni 7-8 tonni kala.

Vaata lisaks: