Kastmõrd ehk seisevnoot ehk kakuam, suurim Eestis kasutatav lõkspüünis, mis koosneb juhtaiast, kuni kahest kariaiast, ühest või mitmest pujusest ja ühest või kahest pealt lahtisest kastist ehk pärast. Kastmõrra juhtaia lubatud pikkus on kuni 600 m (Kalapüügieeskiri, 2016). Eestis püütakse kastmõrraga peamiselt räime, ajuti ka meritinti, tuulehaugi jt parvekalu; Soomes, Saksamaal ja Poolas ka lõhet ja siiga. Räimepüügil on kastmõrra juhtaia pikkus 300-500 m, kasti sügavus kuni 20 m. Kastmõrra kuju ja tormikindlus tagatakse harilikult ankrute, mõnel juhul vaiade abil. Ankruköied kinnitatakse juhtaia alumise selise all oleva juhtköie või ülemise selise külge. Kariaed ja kast hoitakse lahti ülaselise ankrute ja köiskarkassi abil. Kariaias kasutatakse tõusuteed, mis suunab kala põhjast mitu meetrit kõrgemal olevast pujusest läbi avarasse kasti. Tõusutee raskendab kalal püünisest väljapääsu leidmist. Nüüdisajal valmistatakse kastmõrd sünteetilisest noodalinast, mille silm juhtaias on püütava kala ümbermõõdust (lõpuskaarte kohal) tunduvalt suurem, kariaias ja kastides võrdne ning pujuses väiksem. Kastmõrra kast on pealtvaates neli- või viisnurkne või ovaalne. Kastmõrrad (kakuamid) olid Jaapanis kasutusel juba eelmise aastatuhande keskel, Eestis hakati neid kasutama 1930-ndate lõpus, tippaeg oli 1957. a, mil Eesti vetes oli 1400 kastmõrda.
Kastmõrd on rannakalanduses tähtsal kohal, kuna sellega saadakse suurimaid saake. Püük on üks tootlikumaid ja ökonoomsemaid ning kala kvaliteet väga hea. Ruumikas kalakastis jätkub kaladele rohkem hapnikku, kasti on kergem tühjendada ning kalad saavad seejuures vähem vigastada.