Luukalad (Osteichthyes), keelikloomade hõimkonna ülemklass. Inglise bony fishes; soome luukalat; vene костные рыбы.
Luukalad jagunevad sagaruimsete (Sarcopterygii) ja kiiruimsete (Actinopterygii) klassideks. Sagaruimsete uimed sarnanevad loibadega ning on keha külge ühendatud paindlike sagarate abil; kiiruimsetel toetavad uimi luulised kiired. Kiiruimsed on suurim tänapäevaste kalade rühm.
Luukalad arenesid välja teistest kalarühmadest hiljem ja neid peetakse kõige kõrgemalt arenenuks.
Neil on kerge, kuid tugev, kas osaliselt või täielikult luulise koostisega siseskelett, mis toetab paindlikke uimi. Iga uime kontrollib eraldi lihaste grupp ja see võib liikuda teistest uimedest sõltumatult. Iseloomulik on sümmeetriline sabauim.
Erinevalt teistest kalarühmades on luukalade lõpusepilud kaetud luuliste kaantega ja alumisel lõpusekambril on luulised toesed, mida kutsutakse lõpusekaarteks. Need kaks struktuuri võimaldavad kalal haarata suu vett täis ning see siis läbi lõpuste välja pumbata; lõpusekaared aitavad avada suu ja reguleerida vee sissevoolu; lõpusekaaned toimivad lõpuste tihenditena väljavoolu reguleerimisel.
Suurem osa luukalu reguleerib ujuvust ujupõie abil – see on peensoole väljasopistus. Kala võib vees kõrgemale tõusta või madalamale vajuda muutes põies sisalduva gaasi hulka. Mageveekalade ujupõis suurem kui merekaladel.
Silmad asetsevad üldjuhul pea külgedel ja see tagab laia nägemisvälja. Silma võrkkestas asetsevad kolvikesed ja kepikesed annavad hea värvide eristamis võime. Luukalad ujuvad vahel väga suurte parvedena. Koordineeritud ujumine parvena on omane ainult luukaladele.
Kuna ihtüoloogid avastavad pidevalt uusi kalaliike ja tuvastavad uusi taksonitevahelisi seoseid, on luukalade (peamiselt kiiruimsete) klassifikatsioon jätkuvas muutumises.
Aprill 2018