Jõevähk kulinaarselt
Euroopa gurmaanid eelistavad harilikku jõevähki teistele jõevähklastele, kuna liha on temas rohkem ja koorik õhem. Seetõttu on ka tema turuhind 20-30% kõrgem kui teiste liikide puhul. Kirjalikke andmeid jõevähkide söömise kohta on juba keskajast, mil mungad kasutasid teda paastuaegse toiduna. Siiski on lihtrahva suhtumine vähkidesse olnud enamuses Euroopa riikides sajandeid pigem põlglik kui lugupidav. Esiteks pole jõevähid just toekas kõhutäide, teiseks aga on olnud oma mõju ka Vana Testamendi judaistlikel toidukeeldudel, mis polnud kristlastele küll kohustuslikud, ent siiski osaliselt toimisid. Härrasrahva hulgas (esmajoones Rootsis), muutus vähisöömine siiski populaarseks, kuna pakkus külalistele söögilaua ääres tegevust.
Jõevähke süüakse reeglina keedetuina, kuigi neid on võimalik ka koos koortega küpsetada. Vähiliha kättesaamiseks tuleb vähid koortest vabastada. Põhiline lihakogus on vähkide sabades (lakkades), hoopis vähem on liha sõrgades ja turjal, väga vähe jalgades. Maitsvat ollust on ka vähkide seljaosa kesta all koore küljes – selle saab sealt kätte pöidlaküünega piki koort lükates.
Jõevähi kestadest on võimalik valmistada nn vähikoore-võid.
Vaata lisaks:
VähisabadVähipidu
Jõevähk pärimuses
Jõevähkide keetmine
Jõevähk (Astacus astacus)