Ihtüoloogia ajalugu

Ihtüoloogia ajalugu, kalaliikide eristamise ja tundmaõppimise ajalugu antiikajast tänapäevani.

Antiikajal esitas Aristoteles aastail 335-322 eKr kalade klassifikatsiooni, milles kirjeldati 117 Vahemeres elavat kalaliiki, samuti fikseeris ta anatoomilised ja käitumuslikud erinevused kalade ja mereimetajate vahel. Tema õpilased jätkasid seda tööd, nt kirjutas Theofrastus traktaadi amfiibsetest kaladest. Roomlane Plinius Vanem koondas peamiselt kreeklaste teadmised 37-köitelisse teosesse „Looduslugu“ („Naturalis historia“), milles on kalastiku osas nii teaduslikult tõepärast kui ka kontrollimata ainest (nt merineitsid ehk näkid). Plinius Vanema „Looduslugu“ jäi Euroopas peamiseks teadustekstiks kuni 16. sajandini.

16.sajandil arendavad kalateadust peamiselt kolm isikut: Hippolito Salviani (1514-1572), Pierre Belon (1517-1564) ja Guillaume Rondelet (1507 -1566). Nende tööd ei piirdu antiikautorite tsiteerimisega, vaid põhinevad kalade tegelikul uurimisel. Mõjukaimaks kujunes Rondeleti töö „De Piscibus Marinis“ („Merekalad“), milles kirjeldatakse 244 liiki.

17.-18. sajandil hakkab ihtüoloogia koos teiste loodusteadustega kiiremini arenema. Georg Marcgrave (1610-1644), Joannes de Laet'i (1581-1649) ja Willem Piso (1611-1678) teoses „Historia Naturalis Brasiliae“ (1648) on toodud 100 uue kalaliigi kirjeldus. 1686. a avaldatakse John Ray (1627-1705) ja Francis Willughby (1635-1672) ühine teadustöö „Historia Piscium“, milles kirjeldatakse 420 kalaliiki, neist 178 uut. Selles töös on kasutusele võetud kalade klassifikatsioon, mida arendas järgmisel sajandil edasi Karl Linné, „kaasaegse taksonoomia isa“. Selles töös oli talle suureks abiks Peter Artedi (1705-1735), keda tunti kui „ihtüoloogia isa“. Artedi sai õnnetuses noorelt surma ning Linné avaldab posthuumselt tema käsikirja „Ichthyologia, sive Opera Omnia de Piscibus“ (1738). Taksonoomia väljatöötamine kulmineerus binaarse nomenklatuuri kasutuselevõtuga. 19. sajandi lõpus üritab Marcus Elieser Bloch (1723-1799) koondada kogu ihtüoloogia teosesse „Allgemeine Naturgeschichte der Fische“ („Kalade üldine looduslugu“), mis ilmus 12-köitelisena aastail 1782-1795. Bloch kirjeldas elu jooksul 1519 kalaliiki.

19. sajandil koondab Georges Cuvier (1769-1832) senised teadmised kaladest teosesse „Histoire Naturelle des Poissons“ („Kalade looduslugu“), mis ilmus 22-osalisena aastail 1828-1849. Teos dokumenteerib 4 514 kalaliiki, kellest 2311 on varem teaduslikult kirjeldamata. Cuvieri õpilane Charles Alexandre Lesueur (1778-1846) avastas seni kirjeldamata liike Põhja-Ameerikas Suure Järvistu aladel ja St Lawrence'i jõe jõgikonnas. Põhja-Ameerikas rändasid (sageli üheskoos) ka teadlased/seiklejad John James Audubon (1785-1851) ja Constantine Samuel Rafinesque (1783-1840), viimane avaldas uurimuse „Ichthyologia Ohiensis“ (1820). Eeskätt paleoihtüoloogina saab kuulsaks Louis Agassiz (1807-1873). Albert Günther (1830-1914) koostas aastail 1859-1870 8-osalise „Catalogue of the Fish of the British Museum“ (Briti Muuseumi Kalade Kataloog“), milles kirjeldati üle 6800 kalaliigi ja nimetati ära veel 1700 kalaliiki. Ameerika loodusteadlane David Starr Jordan (1851-1931) avaldas elu jooksul umbes 650 artiklit ja raamatut, millest paljud käsitlesid ihtüoloogiaküsimusi.

Veebruar 2018

Vaata lisaks:

Bestiaarium
Kuhl, Heinrich
Määr, Aleksander
Heincke, Friedrich
Linné, Karl
Pravdin, Ivan Feodorovitš
Berg, Lev Semjonovitš
Steindachner, Franz
Jordan, David Starr
Hofer, Bruno
Willughby, Francis
Günther, Albert
Cuvier, Georges
Artedi, Peter
Rondelet, Guillaume
Belon, Pierre (XVI sajandi prantsuse loodusteadlane)
Salviani, Hippolito
Averintsev, Sergei
Varpahovski, Nikolai
Bleeker, Pieter
Commerson, Philibert
Agassiz, Louis
Bloch, Marcus Élieser
Ihtüoloogia