Haug püügikalana

Huvikalastajate jaoks on haug hinnatud veteasukas, kes moodustab huvipüüdjate saagist umbes veerandi (kaalu järgi). Harrastajad püüavad Eesrtis aastaga välja kuni 170 tonni haugi (rannikumerest 40-52%, Peipsist 7-12%); kutselised kalurid püüavad haugi enam-vähem samapalju, umbes 200 tonni. Maailma aastane kogusaak on sellel sajandil jäänud vahemikku 22 000 – 30 000 tonni, mis püütakse lõviosas välja Venemaal, Soomes ja Kanadas.

Haugi tabamine on spinningisti jaoks suhteliselt lihtne neeluajal, mil haug ründab kõike, mis liigub ja söödavana paistab. Sestap on haugi kaasnimeks olnud ka nälg. Ent kui haugid on ennast täis söönud ja lanti ei raba, pole veteröövli kättesaamine enam sugugi nii hõlbus. Traditsioonilisteks püügivahenditeks on vedel, harkund, ujuvund ja õngitsemine elussöödaga. Omaaegseteks püügiviisideks olid ka põrutamine ja haugipüük silmusega. Põrutamist tehti noore, läbipaistva jääga: kui jää all nähti haugi, põrutati nuia või kirvesilmaga vastu jääd – obadus lõi kala uimaseks; nüüd raiuti jäässe kiirestiauk ja võeti kala välja. Silmusepüük käis nii, et vees liikumatult varitsevale haugile sokutati pika ridva abil ettevaatlikult ümber keha nöörist või traadist silmus – järsult tõstes jooksis silmus kinni ja sellesama tõstega heideti kala kaldale. Iidvana on ka haugipüük jää alt kas landi või söödakalaga – Pärnu jõe kaldailt leitud luuõnged pärinevad kiviajast, samuti Kunda lähedalt leitud jäätuur ja ahingud. Haugi “raiumine” ahinguga on ürgne püügiviis, mis Eestis keelati 1939 aastal, kuid kalarohkel Soomemaal on lubatav kohati ka tänapäeval.

Vaata lisaks: