Arktika paalia ehk mägihõrnas (Salvelinus alpinus)
Arktika paalia ehk mägihõrnas (Salvelinus alpinus) on kalaliik lõhelaste sugukonna paaliate (Salvelinus) perekonnast[Inglise - arctis char, alpine char; prantsuse - omble-chevalier; saksa - Saibling, Seesaibling, Wandersaibling; itaalia - salmerino artico, salmerino alpino; hispaania - trucha alpina; norra - röye, royr; taani - fjaeldørred; hollandi - beekridder, riddervis; fääri - bleikja; islandi - bleikja; grööni - eqaluk; rootsi - röding, fjällröding; soome - nieriä; vene - арктический голец, кунджа; jaapani - iwana; innuktiidi - akalukpik, aniaq, egaluk, evitaruk, ihkaluk, iqluk, ivisaruk, kalukpik, lixtaa, nutilliq, tadlulik jm]
On eristatud paljusid alamliike ja ökoloogilisi vorme; nimivormina vaadeldakse alamliiki Salvelinus alpinus alpinus (Linnaeus, 1758) (Arctic char)
"Väga laialt levinud: siirdevormi levila haarab haarab rõngana kogu polaarjoont. Siirdepaaliad koevad Islandi, Norra, Murmani, Teravmägede, Novaja Zemlja jõgedes, Siberi rannikul Obis, Jenisseis, Pjassinas, Kanada, Alaska ja Gröönimaa jõgedes. /---/ Paigavormid — jääaja reliktid — on lõuna suunas kaugemale levinud, esinedes alpijärvedes, Baikali vesikonnas, samuti Peeter Suure lahte suubuvates jõgedes. Ka Vaikses ookeanis elab paalia — siin nimetatakse teda malma.* Vaikse ookeani vesikonnas esineb ta Aasia-poolsel küljel Amuurini, Ameerika-poolsel küljel — Kaliforniani. Oma tohutu levila ulatuses asustab arktika paalia kõige erinevamaid veekogusid ja moodustab hulgaliselt siirde- järve-jõe- ja puht mageveevorme. Tal võivad esineda ka kääbusisased.
/---/
Järvepaaliate süstemaatika on erakordselt segane, sest paljusid vorme on kirjeldatud iseseisvate liikidena. Käesoleval ajal arvavad paljud ihtüoloogid, et enamik järvepaaliaid on ühe või mitme liigi varieteedid."1
*Tänapäeval käsitletud iseseisva liigina Salvelinus malma.
"Sarnaneb forelliga, kuid musti ega pruune tähne ei ole, pulmarüü erksalt punakas. Nii üla- kui ka alalõug ulatub silma tagaservast kaugemale, sahkluuhambad ainult selle peaosal, tüveosal piklik nõgu. /---/
Meres selg terassinine, hõbejatel külgedel punakasroosad ja kreemikad tähnid, järvedes hõbejas, heledate tähnidega. Kudemisperioodil alakeha ja uimed oranzhid või punased, punased tähnid erksamad, eriti isastel, kuid ilma sinise ääriseta. /---/
Pikkus 88 cm (siirdevorm) või 41 cm (mageveevorm), (a: 14,77 kg). /---/
Sööb peamiselt planktereid jm selgrootuid ning väikesi kalu. Palju alamliike, mitu asurkonda on hävinud. Ühe järve piires võib eristada sügisel ja kevadel kudevaid vorme. Hinnatud püügikala (õngitsemine ja võrgupüük), kohaneb hästi vangistusega ja sobib meresumpades kasvatamiseks. Ristandeid annab ameerika paaliaga."2
Tööndusliku püügi maht pole suur, nt 2011. a 115 tonni, millest põhiosa (61 t) püüdis Gröönimaa, järgnesid Island (18 t) ja Austria (14 t).
Hoopis rohkem saadakse arktika paaliat kasvatuskalana: nt 2007. a oli toodangu kogumaht 2298 tonni. Lõviosa sellest kasvatati Islandil.
Eestis kasvatatakse arktika paaliat Äntu kalakasvatuses.
Varasemalt on Eestis kasvatatud ja üritatud ka jõgedesse asustada ameerika paaliat (Salvelinus fontinalis).
Foto: Hanno Kask. Paaliad Äntu kalakasvatuses
1 Loomade elu 4. kd Kalad. Tallinn, 1979
2 P. Miller, M. Loates. Euroopa kalad. Tallinn, 1979
Salvelinus alpinus alpinus FishBase's (mai, 2014)
A. Kruusamägi. Arktika paalia (Salvelinus alpinus) kasvatamine Eestis.
H. Kask. Paaliast, tema kasvatamisest eestis ning kulinaarsest küljest. Kalastaja nr 63 (2012. a)
T. Üprus. Punaste kõhtudega tegelasi Eestis naljalt ei näe. Virumaa Teataja, 28.12.2012
Mai, 2014
Vaata lisaks:
Euroopa paalia (Salvelinus lepechini)Ameerika paalia ehk oja-mägihõrnas (Salvelinus fontinalis)
Paaliad ehk mägihõrnad (Salvelinus)