Soomuslest on levinud Atlandi ookeanis Biskaia lahest kuni T¹o¹i laheni1, sealhulgas Islandi rannavetes, Põhjameres, Läänemere lõunaosas ja Valges meres.
Eesti kalurid on soomuslesti aeg-ajalt näinud, kuid rangelt fikseerituina on teada vaid paar leidu läänesaarte ümbrusest.2
Soomuslestad elavad veekogu põhjas kuni 100 m sügavuses. Harilikult rannavööndis liivapõhjal. Väherändav. Põhjamere lõunaosas elab arvukana 20-40 m sügavuses.
Soomuslestal on lapik keha. Tema silmad paiknevad keha paremal küljel, vasakpoolseid isendeid leidub väga harva. Tema silmapoole värvus on tugevasti varieeruv, tavaliselt liivakarva, pruunikas või või kahvatu kollakaspruun tumedate laikudega (nimi "limanda" on tuletatud sidrunkollasest alatoonist). Pime pool üldiselt valge, selja- ja pärakuuim on alt hallikad. Nagu teistelgi soomuslestadel, nii ka tema keha on kaetud väikeste saagsoomustega, mis teevad kala karedaks (tunda eriti tagant ettepoole silitades). Küljejoon on eritunnusena rinnauimede kohal kõrgelt kaardunud.2 Selja- ja pärakuuime alusel on märgatav tume joon.
Täiskasvanud soomuslest on kuni 40, keskmiselt 25–26 cm pikk ja kuni 720 g raske.1
FishBase's suurim pikkus 40 cm, suurim mass 1,0 kg ja pikim eluiga 12 aastat.
Soomuslest sööb igasuguseid mereusse, molluskeid, tobiaid, väikesi heeringalisi, kirpvähilisi ja teisi vähilaadseid ning okasnahkseid.
Koeb Inglise kanali lääneosas veebruaris-aprillis, Põhjamere põhjaosas aprillis-juunis rasvatilgata marjaterad.3 Läänemere keskosas koeb aprillist-maist kuni augustini.2 Vastsed kooruvad 4-10 kraadises vees 6-15 päeva pärast.
Harilik soomuslest on väga arvukas ja töönduslikult tähtis kalaliik. Põhjameres peetud kõige arvukamaks lestlaseks.
Aastatel 2000-2012 on aastased väljapüügid jäänud vahemikku 10 500-17 000 tonni; suurimateks püüdjateks on Holland, Taani, Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa ja Island.
Allikad:
1 Loomade elu, 4. kd Kalad, Tallinn, 19792 N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 19843 P. Miller, M. Loates. Euroopa kalad. Tallinn, 2006