Kefaalilised (Mugiliformes)
Kalade selts, millesse uuemates käsitlustes kuulub vaid sugukond kefaallased (Mugilidae) umbes 78 liigiga, kes jaotuvad 26 perekonda. Varasemalt loeti kuuluvaks ahvenaliste seltsi. Elavad mererannikute lähedal troopilistes ja parasvöötme vetes, mõned liigid ka magevees. Enamasti on meres madalas, kuni 20 m sügavuses vees. Parvekalad, kelle käitumisele on omane veest välja hüppamine, mida kasutatakse nii põgenemiseks vaenlaste eest kui ka iselaadseks hingamiseks. Tugev piklik keha, mida katavad hõbedased soomused, 2 seljauime, küljejoon puudub, suu väike, hambad väikesed või puuduvad. Toituvad detriidist ja väikestest selgrootutest. Pikkus liigiti 10 cm kuni 100 cm. Paljud liigid on hinnatud toidukalad, neist püütuim ja kasutatuim on harilik kefaal (Mugil cephalus). Mõnda liiki viljeldakse ka kalakasvatustes (laguunides) ja erinevaid kefaallasi kasvatati nt 2020. a kokku 291 200 tonni. Vahemere piirkonnas hinnatakse kefaali toidukalana alates vähemalt Vana-Rooma ajast. Vahel harva satub kefaallasi ka Eesti kalurite püünistesse; 2008. a tabati Abruka lähedalt angerjamõrrast pakshuul-heloon (Chelon lobrosus), seda liiki on Hiiumaa vetest tabatud ka 2007., 2013. ja 2016. aastal (viimane oli 2,85 kg, 63 cm). Pärnu lahest saadi 2022. a koguni 2 isendit, neist suurem oli 42 cm pikkune ja kaalus 600 g.
Märts, 2025