Nootkonna omaaegsest kodukorrast (pärimus, kalaõnn, maagia; Loorits)

Läks kevadel meri lahti, siis ruttas iga mees püüjustega rannale. Noodapüük oli ühendatud 30 kuni 40 talupoja ja mõisaga kokku. Selle kompanii juhataja oli kipper, kelle sõna kõik pidid kuulama. Olid noodad kokku toodud ja ühte aetud, siis võeti ühel ilusal pääval noodad laeva, mis nõnda sündis. – Kippar ja kõik püüdjad läksid laeva; siis lauldi ja loeti, paluti jumalat, et ta nende tööd õnnistaks, aga see oli mere peal. Tulid maale, siis laskis kippar metsast pihlakapuu ja kotiga sipelgaid tuua, muud prügi ja muda, apteeki rohtusid, mere-elme ja tivistriiki ja muud muretses ta ise. Oli kõik materjaal käes, pihlakas tõmmati lõhki, kust vahelt siis noodad said läbi veetud. Pealttuule pandi sipelgad ja prügi põlema, nõnda et suits nootade peale käis. Seda tehti sellepärast, et nad hästi kala püüavad ja kurisilm peale ei hakka ega muud õnnetust püüuaegus ei tule (nagu nooda kinnihakakmised meres).

Loomi kala rändas ei tohtinud keegi eesti keeli nimedega hüüda, seks olivad neil ise omad nimed nagu näituseks: koer – sabakas, kass – koschka, lehm – karova, härg – puika, kits ehk sokk – pukk, hobu – kompjalg, siga – vinja, könn – uppis, uss - va koerasitt jne.; nimetati ka veel teisi loomi isemoodi nimedega. Juhtus sel ajal rändas keegi kas oma ehk võeras kogemata ehk meelega loomale oma õige eesti nime andma, siis oli tingimata karistus üleüldse märjaks kastmine.

Varastas keegi kalu rändas, kui saaki oli, siis sai varas mere peale viidud, köis ümber keha seutud ja nõnda kolm korda laeva alt läbi tõmmatud – see olnud varga trahv. Umbes poolsada aastat tagasi saanud Virtsu rändas üks mees nõnda surmatud: kolmanda korra laeva alt läbi tõmbamisel olla ta laeva alla kinni jäänud ja nõnda surma leidnud. Karistus sündinud kõige kompanii poolt ühel healel.

Kalapüüdjad austasid oma mõisavanemaid nõnda. Kui ta kala jagama tuli, siis võeti teda ilusasti käte peale, talutad vete ääre, tehti saapad märjaks, siis lasti teda lahti. Peale kastmist kinkis kastetav vädakonnale (vädakonnaks nimetati püidjaid) hea jootraha. Kastmine oli mõisaherra meelest kalarandas suur austus. Kastjad olid tütarlapsed. H III 4, 632/4 (6 ) – Hanila khk., Virtsu - Aadu Reimann (1889).

Allikas: O. Loorits 1939. Endis-Eesti elu olu I, 80.

August, 2023

Vaata lisaks: