Mereema tütar kalurite jutul (pärimus; Loorits)
Vanasti olnud kord Pöide kandis kalurid merel kalu püüdmas. Ühel vanal mehel olnud ühes ka tütar, kes laeva ninas istunud ja vaimustatult laenetesse vaadanud, kuidas laev laente turjal ülesse ja alla vaibudes kiiresti edasi oli liuglenud. Kaluritel olnud laevas ühes ka lüpsikuga taari joomajanu kustutamiseks, mis tüdruku juures laevaninas asunud. Kui nad oma hariliku püügi kohale olivad juba jõudnud, hüüdnud vanamees, kes tüüri peal olnud, oma tütrele: „Tüdruk, too mulle lüpsikuga taari!“ Et tüdruk seda kohe tähele pole pannud, pidanud vanamees seda mitmed korrad veel kordama. Korraga tõusnud laevaninas merepinnast ülesse üks musta peaga tüdruk, lüpsik vahutava õllega käel, ja pakub seda kaluritele. Need joonud seda ja tänanud kena õlle eest. Kusjuures merest ilmunud tüdruk oli rääkinud: „Miks te omad võrgud ikka meie ukse läve alla lasete, sest siin kalu ei ole. Laske vähe kaugemale, küll siis kalu saate.“ Peale selle võtnud oma tühja lüpsiku ja kadunud jälle mere põhja. Kalurid teinudki õpetuse järele ja iga kord saanud hästi kalu. E 81002/3 (2) < Jämaja khk., Torgu v. - A. Kuldsaar (1932).
Kord seisnud ühel ilusal päeval üks laev rannast kaugel mere pääl ankrus. Päikesepaiste olnud palav ja mitte tuule virvendustki ei ole üle veepinna käinud; sellepärast ei saanud siis ka laev edasi sõita, vaid pidi tuult ära oodates ankru pääl paigal seisma. Korraga kuulevad laevamehed, et nende laeva all merepõhjas kompsitakse. Madrused lähevad alla laevaruumi ja kuulavad sääl, et kas siit mitte paremine kuulda ei või, mis kompsimine see merepõhjas on. Säält kuulnud nad nüüd üsna selgeste, kuidas nende laeva põhja all merepõhjas nagu hulk puusseppasid oleksivad kirvestegä puude raiumise ja tarnimise juures ametis olevat. Mõnedel olnud juba kartus, et ehk nende laeva põhja tahetakse läbi raiduda ja neid nõndamoodu ära hukatakse. Järsku kuulnud nad selgeste, kuidas üks vali mehe hääl merepõhjas hüidnud: „Kai, too kapaga taari!“ - „Tohoo imet!“ imestanud madrused: „siin mere põhjas elutseb terve perekond inimesi!“, sest tüdruk Kaigi oli oma taarikapaga sääl. Madrused ja ka kaptengi ei ole jõudnud selle asjalugust aru saada. „Oot, oot,“ ütlenud üks arukas madrus, „ma tahan katsuda, kas see Kai ehk ka meile oma kapaga taari toob,“ ja nii kõvaste, kui veel vähe häält tulnud, hõiskanud madrus: „Kai, too mulle ka kapaga taari!“ Nüüd läinud mehed kõik laeva laele, et järgi vaadata, kas Kai oma taarikapaga nende juurde laeva pääle tuleb. Natukene aega läinud mööda, siis sahisenud merepinnal vesi, ilus noor pikajuukseline tüdruk ilmunud veepinnale, võtnud laeva äärest kinni ja hüppanud laeva laele, kus ta meeste ette astunud ja neile oma käest laiast valgeksküiritud kapast taari juua pakkunud. Mehed võtnud taari vasta, joonud ja tundnud, et see väga hea ning hapu taar olnud. Kui kapp tühjaks olnud joodud, küsinud laevamehed: „Mis sääl merepõhjas kompsitakse?“ – „Sääl tehakse seda vankert, kellega nende vara põrgu viiakse, kes lauba ja neljaba õhtu pärast päeva veel tööd teevad!“ vastanud tüdruk ja hüppanud merre. Pääle seda ei olevat kompsimist enam kuuldud. H I 9, 217 (100) < Viljandi khk. - Anton Suurkask < Reet Suurkask (1897).
Allikas: O. Loorits 1939. Endis-Eesti elu olu I, 60.
August, 2023