Väike-Maarja kadund jõgi (pärimus, haldjate tüli; Loorits)
Enne põld Maarjas nii suur veepuudus nagu nüüdsel ajal. Ehk küll mõni jõgi ja järv siin leida on, on need ometi kihelkonna radade juures, kesk-kihelkond on aga veest tühi. Enne oli Maarjas suur jõgi, kelle hakatus Pandiveres oli; sealt jooksis ta Avispää küla poole, kust ta keeru otse Ebavere mäe peale tegi, kust Vau jõgi ennast temaga ühendas. Jõehaljas ja mäehaljas ei leppind heast kokku. Viimaks, kui tüli juba suureks läks, võtsid nõuks, et üks neist välja rändama peab. Välja rändama pidi see, kes kõige hiljemaks silla peale tuli. Homiku vara, kui kõik veel magasivad, tõusis mäehaljas ülesse: ta magas ka kõrgel mäe otsas, kus pää teda kõrgeste üles ajas. Nii pidi siis jõgi ära minema. Ta ei kadund aga, vaid puges maa alla. Kes sinna kaevu teeb, saab kõige paremat vett. Avispeas on veel mõni tiik jõest järele jäänd, kus pailu avikalu on, - sellest ka nimi. Sealsamas on ka üks sillakoht veel nähä. Pandiverest kuni Avispeani, sealt jälle kuni Ebavere määni on lai viir järele jäänd - see on jõe joosu kõht. H II 12, 627/8 (14) < Väike-Maarja khk. - V. Lurich (1890).
Allikas: O. Loorits 1939. Endis-Eesti elu olu I, 9.
Juuli, 2023