Puhja kihelkonnas Võllinge külas, 2-3 versta Reku sadamast eemal oli mõis ja selle lähikonnas järv.
Kohalik mõisnik olla kuri inimene olnud (nõid?) ja rahvaga karmilt ümber käinud. Teda ennast ümbritsenud aga mingisugune saladuslik vari. Nii näituseks ei ole ta oma tuppa kedagi võõrast ega teenijatki sisse lasknud. Oma teenijatel ja kogu rahval keelanud ta kurjasti ära mõisa all asuvas järves kalapüüdmise Jaanilaupäeva õhtul. Veel saladuslikumaks muutunud asi sellega, et millalgi Jaanilaupäeva mõisnikku ennast kodu pole nähtud. Vähemalt hoidis end just sellel ajal luku taga, ega andnud kellegiga kokku.
Mõisas asunud paar sulast, kes olnud muidu tööle keskmised, kuid selle vastu agarad kalapüüdjad. Kalu saanud nad mõisa järvest ütlemata palju.
Ehk küll mõisniku poolt mitu kalapüügi keeldu neile tulnud, on need töömehed ometi kord oma igapäevase harjumuse järele ka Jaanilaupäeval läinud kalastama mõisa järvele. Nad võtnud järverannalt vana lootsiku ja kalasaak olnud esialgu üsna hää. Siis tulnud aga lootsiku alla seesugune suur kala, mis lootsikut ennast tahtnud ümber lükata. Kalal olnud läikivad soomused.
Üks julgem ja nutikam töömeestest haaranud sel puhul västra hõigates: “Jeesus Kristus, siuna rauda,” löönud selle västraga kala. Kala ühes västraga selle pääle kadunud. Natukese aja pärast tulnud mõisast käskjalg ja teomehed kutsutud valjult mõisa. Mõisnik olla oma järves supeldes haigeks jäänud ja keegi teine ei või teda parandada, kui need mehed, kes tema keelust hoolimata Jaaniööl kalal olid. Teomehed kutsutud tuppa. Kuid sääl olnud mõisnik lamades haigena voodis ja kalaväster kehas.
Mõisnik käskinud teomehel öeldud sõnu korrata ja västra kehast välja tõmmata. Teomees pole käsku täitnud. Suurem osa mõisahoonest varisenud siis kokku. Järvgi, kus kalu püüti, kadunud ära. Järve koht ja mõisa varemed on veel meie ajani alal hoidunud.
Kooliõpetaja Turmi suust kuuldud Puhjas 1923. E. Päss Puhjast.
Allikas: Matthias Johann Eisen. Tartumaa muinasjutud.// folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/tmuina/
Juuli, 2023