Pornuse puna ootab (pärimus, Eisen)

Vanasti olnud üks kange ujuja. See ujunud Õisu järves külili ja selili kõigiga võidu. Kord läinud ta jälle järve ujuma. Seal ütelnud hääl järvest: „Uju siin nii palju, kui sa tahad – Õisu järv sind ei taha, aga Pornuse puna ootab sind.“

Mees unustanud need sõnad varsti ning juhtunud ka eestuleval aastal Pornuse valda poisiks minema. Kui ta suvel välja peal kündnud, tulnud tal kange himu kord ka Pornuse järve, mida rahvas Punajärveks nimetanud, ujuma minna. Jätnud hobuse adraga põllu peale, tõmmanud endal suuremad riided ära ja tõtanud siis palja päi ja palja jalu, särgiväel tuhatnelja Punajärve poole, mis kaunis ligidal olnud.

Seal järve ääres olnud aga kõrts, ja kõrtsimees juhtunud aknast välja vaatama. Ta silmanud ka meie ujujat, kes ikka ruttu järve poole tõtanud. Kõrtsimees, kes ka suur kunstipidaja olnud, arvanud kohe, et see küll õige asi ei ole. Miks see mees nõnda ruttu kibedal tööajal ujuma ruttab? Läinud ujujale vastu, pidanud ta kinni ja viinud kõrtsi. Seal küsinud ta ujuma mineja käest, et miks ta nõnda kärmesti järve poole tõttab. See seletanud lühidalt, et tal kange himu tulnud ujuma minna.

Kõrtsimees oli aga seda oma vanemate käest kuulnud, et kui keegi sedaviisi ruttu vee poole tõttab, et teda siis surm seal ootab. Kui see tund mööda lastakse, siis võivat ujuda nii palju, kui ise tahad, ega olevat enam häda midagi. Nõnda tahtnud ta ka nüüd selle ujuma tõttajaga teha. Hoidnud teda oma kambris kinni ega ole lahti lasknud.

Seal hakanud poiss varsti suurt surmavalu karjuma ja ütelnud: „Tooge mulle vett! Mu süda kõrbeb sees ja kange palavus tahab ära tappa.“

Kõrtsimees pole aga vett tahtnud anda, sest nüüd arvanud ta just selle tunni käes olevat, mil ujuja oleks ära uppunud. Seal palunud aga ujuja uuesti järeleandmatult, et kui temale nüüd vett ei anta, siis ta sureb janu kätte. Kõrtsimees võtnud ka viimaks teelusikatäie vett ja andnud poisile, mõteldes: „Ega see tilgake ometi midagi ei või teha!“

Niipea aga, kui poiss selle teelusikatäie vett suhu võtnud, karanud vesi kohe hingekurku, ja poiss olnudki surnud. Siis kahetsenud kõrtsimees küll, et oli temale vett andnud. Aga mis tehtud, see tehtud. Nõnda jäänud Õisu järve ütlus tõeks.

KJ II 49/50 (46). Käsikirjas: E 20935/7 < Viljandi l. - H. Põder (1895).

Allikas: M. J. Eisen. Esivanemate varandus II. Kodused jutud. // folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/kodujutt

Vaata lisaks:

Inimohver järvele (pärimus; Peipsi)
Iga aasta inimpää järve (pärimus; Peipsi)
Pornuse paisjärv
Õisu järv